Friday, 28 December 2012

Long night strage men

Nagu ma olen tähele pannud, siis ega mul sellest reisiblogist midagi väga välja pole kukkunud, pigem pisikesed sõidud siia-sinna. AGA parem ikka kui mitte midagi. Seekord võite lugeda siis minu seiklustest Spordiaasta Tähed galal ja sellega seonduvast. Kõigepealt oli ju kleidimure, sest iga suvalisega ei saa ju ka päris minna. Kleit ostetud pärast pikki kaalutlusi, siis võiski minna. Teekonnale asusime veerand kuus, et kohapeal oleks ka aega Nokia kontserdimaja uurida. Loomulikult mu kõht korises, kuna viimane sööming oli olnud Kuutsemäel ning rohkem väga süüa ei saanud. Kohale jõudes oli juba enamik rahvast kohal. Asusime meiegi siis tuttavatega rääkima. Sakist olid veel Kristel ja Tarvi ning veteranidest Piret ning Indrek. Söök oli hea või õigemini kommid ja trühvlid. Ka joogid olid head. Ja inimesed, muidugi! Nii palju tuttavaid, et ei kujutagi ette- Viljandist vibulaskjad, kes olid sõudjatele päris napilt kaotanud oma maakonna noorsportlase tiitlid, lisaks Olümpiaakadeemiast Heigot, loomulikult meie neljapaat kolme esindajaga, enam-vähem 101 Riigikogu liiget olid ka kohal. Neid oli veel, keda ma nägin, kuid praegu ei meenu kahjuks mitte keegi. Show oli vinge, esinejatega polnud nad see aasta ka õnneks pange pannud, kuna Laura Põldvere, Ewert and two dragons, Rasmus Rändvee ja keegi neljas on ju tuntud ja laulavad ka ju hästi. Vahepeal oli ka kaunite kunstide esindajaid, aga neid kõiki ma küll loetlema ei hakka. Kõige parem hetk oli ikkagi see, kui sõudjad said korragi laval ära käidud ja seda sellepärast, et pälviti Aasta Meeskonna tiitel. Ja muidugi oskasid nad hästi mõnusalt pikaks venitada enda osa ja seetõttu olid nad kahtlaselt kaua laval. Videomontaažid, mida meile näidati olid ka päris vägevad... Tekitasid tibutagi mulle lausa selga, kui meenutasime Olümpia hetki. Ülejäänud tiitleid saate niigi Postimehest ja sajast muust meediaallikast lugeda, seetõttu hoian teie aega kokku. Pärast show'd käisime neljapaadi kolmelt esinejalt autogramme raamatusse võtma ning pildistamas ja vanade tuttavatega rääkimas. Lõppes meie väike retk Statoilis, kust ostsime teepeale süüa ning hakkasim tagasi kodu poole sõitma. Minul oli loomulikult hea elu. Tagaistmel laiutasin üksi- pikutasin, jalad akna peal, trühvleid ja hot dog'i süües ning lemmikplaylisti kuulates. Koju jõudsime poole nelja paiku ja neli saime magama. Loomulikult olin ma rampväsinud, nüüd ongi õige hetk pikali visata ja välja magada.
Suurepärane õhtu väga ilusas Nokia kontserdimajas.
PS! Väike abiline kodus oli Alice :)
Aitäh!



Jälle kuulmiseni

Wednesday, 18 July 2012

Küllaminek Balkanimaale, Montenegrosse

Ahh kui palju vahepeal juhtunud on ning loomulikult polnud mul aega Montenegros blogida ning ega seda wifitki poleks niikauaks jätkunudki. Reis algas meie kodust umbes kolme paiku öösel. Sõitsime läbi lummava Eestimaa looduse ning 6.35 lahkus lennuk Viini poole.



Viinis oli meeliülendav tunne olla selle suure (turisti-)massi sees ning vaadata suu ammuli kõike ja kõiki. Viinis saime olla 10 tundi ning nautisime seda täiel rinnal käies muruniisutajatega veesõda mängides, lauldes välismaallastele "Kulla kutset" ja palju muid laule, magada, šopata kesklinnas, käia ära kohalikus McDonaldsis ning jalutada mööda kunstigaleriisi. 


Lõpuks, minnes viimase rongiga lennujaama, istusime kiiresti Belgradi lennu peale. Hetk hiljem juba istusime Podgorica lennule ümber ning kohal me olimegi! Saime oma esimese öö magatud Eesti vabatahtliku juures. Hommikul kohe läksime oma üliõpilaselamusse ning kottidega teistpidi kohe Sutomoresse, randa, mis pidi kõige lähemal ja samas kõige ilusam olema. Ega see paha koht ju polnudki, sest ega me midagi oodata ei osanud. Kõik oli kohapeal ülisoodne, seetõttu alustasime šopingutega. Päevitasime samuti ning käisime vesirattaga merel ja tegime palju-palju pilte. Tagasi tulime rongiga, kus pidime tund aega püsti seisma koos roomlastega ( seletus: Montenegros ei ole roomlased Itaalia pealinna asukad, vaid hoopis süsimustad ja väga vaesed inimesed, kes saavad toitu sorides prügikottides). 
Järgnevad päevad möödusid kiiresti ning lõbusalt. Pean kindlasti mainima, et  iga õhtu ( loe: öö) oli meil mingi tegevus, enamasti siis peod või baari minek. Peale paari päeva saime käia ka 'riverside-il', sest muud nime ma sellele anda ei oska. Seal oli megailus loodus ning soe vesi ja väga lõbus, seekord läksime terve seltskonnaga sinna.







Seejärel tuli meile külla Hollandi kordinaator ning temaga alustasime tõsisema tööga. Tegime plaani, kuidas viia kohalikus ühiskonnas läbi vabatahtlikku tööd, ega see väga ei õnnestunudki, kuid leidsime EESTI FÄNNE!  Tänu Eurovisioonile, kuid siiski, olime uhked! Siis ühtede kuttide juures saime niisama basseinis puhata, kuna olime põhjamaalt :) . Järgmisel päeval koristasime metsaalust, kuhu pidi mänguväljak lastele tulema. Pühapäeval asusimegi siis seda ehitama. Mina ja Kristiine olime aia ehitamise ja värvimise tiimis.


Kohalik elu oli suhteliselt kirev, kuna meie olime põhjamaa lapsed, paistsime tänaval silm ja imelikult vaadati küll, sest ega neil palju turiste pole. Täpselt samuti ei ole neil ka võõrkeeli vist koolides, kuna vaid üksikud oskasid meiega rääkida. Täiesti tavaline oli, et taksojuht ühe käega suitsetas, teise käega hoidis telefoni ning rääkis emotsionaalselt( loe: karjus) ja siis küünarnukiga juhtis autot ning kui küsisime autojuhilubade kohta, vastas ta eitavalt, et tal neid pole! Samuti polnud seal liikluspiiranguid ega -märke. Elu on seal Eesti omast kallim, miinimumpalk, aga kaks korda väiksem. 
 Söögid, aga olid suht kakad. Kuid ka need elasime üle. Näiteks öeldi moosisaia kohta, et see on raske söök, ei kujutaks ette, mida nad minu tavalise hommikusöögi kohta siis veel ütleksid. 
Montenegrost siis veel niipalju, et seal on totaalne natsionalism, igas klassis ukse kohal on riigilipp. Kohalikud ei võta võõramaallasi omaks, nad on ju turistid! Pealegi on seal väga palju vaesust ning rikkad tunneb ära selle järgi, et nad on paksud ning kannavad ülikonda.
Eriti mõnus oli linnas kõva häälega laulda eestikeelseid,- meelseid laule ning tantsida ja õpetada kohalikele 'Kulla kutset' ja 'Kaera-Jaani' .
Kokkuvõttes oli laager super ja koguemus missugune!