Wednesday, 18 July 2012

Küllaminek Balkanimaale, Montenegrosse

Ahh kui palju vahepeal juhtunud on ning loomulikult polnud mul aega Montenegros blogida ning ega seda wifitki poleks niikauaks jätkunudki. Reis algas meie kodust umbes kolme paiku öösel. Sõitsime läbi lummava Eestimaa looduse ning 6.35 lahkus lennuk Viini poole.



Viinis oli meeliülendav tunne olla selle suure (turisti-)massi sees ning vaadata suu ammuli kõike ja kõiki. Viinis saime olla 10 tundi ning nautisime seda täiel rinnal käies muruniisutajatega veesõda mängides, lauldes välismaallastele "Kulla kutset" ja palju muid laule, magada, šopata kesklinnas, käia ära kohalikus McDonaldsis ning jalutada mööda kunstigaleriisi. 


Lõpuks, minnes viimase rongiga lennujaama, istusime kiiresti Belgradi lennu peale. Hetk hiljem juba istusime Podgorica lennule ümber ning kohal me olimegi! Saime oma esimese öö magatud Eesti vabatahtliku juures. Hommikul kohe läksime oma üliõpilaselamusse ning kottidega teistpidi kohe Sutomoresse, randa, mis pidi kõige lähemal ja samas kõige ilusam olema. Ega see paha koht ju polnudki, sest ega me midagi oodata ei osanud. Kõik oli kohapeal ülisoodne, seetõttu alustasime šopingutega. Päevitasime samuti ning käisime vesirattaga merel ja tegime palju-palju pilte. Tagasi tulime rongiga, kus pidime tund aega püsti seisma koos roomlastega ( seletus: Montenegros ei ole roomlased Itaalia pealinna asukad, vaid hoopis süsimustad ja väga vaesed inimesed, kes saavad toitu sorides prügikottides). 
Järgnevad päevad möödusid kiiresti ning lõbusalt. Pean kindlasti mainima, et  iga õhtu ( loe: öö) oli meil mingi tegevus, enamasti siis peod või baari minek. Peale paari päeva saime käia ka 'riverside-il', sest muud nime ma sellele anda ei oska. Seal oli megailus loodus ning soe vesi ja väga lõbus, seekord läksime terve seltskonnaga sinna.







Seejärel tuli meile külla Hollandi kordinaator ning temaga alustasime tõsisema tööga. Tegime plaani, kuidas viia kohalikus ühiskonnas läbi vabatahtlikku tööd, ega see väga ei õnnestunudki, kuid leidsime EESTI FÄNNE!  Tänu Eurovisioonile, kuid siiski, olime uhked! Siis ühtede kuttide juures saime niisama basseinis puhata, kuna olime põhjamaalt :) . Järgmisel päeval koristasime metsaalust, kuhu pidi mänguväljak lastele tulema. Pühapäeval asusimegi siis seda ehitama. Mina ja Kristiine olime aia ehitamise ja värvimise tiimis.


Kohalik elu oli suhteliselt kirev, kuna meie olime põhjamaa lapsed, paistsime tänaval silm ja imelikult vaadati küll, sest ega neil palju turiste pole. Täpselt samuti ei ole neil ka võõrkeeli vist koolides, kuna vaid üksikud oskasid meiega rääkida. Täiesti tavaline oli, et taksojuht ühe käega suitsetas, teise käega hoidis telefoni ning rääkis emotsionaalselt( loe: karjus) ja siis küünarnukiga juhtis autot ning kui küsisime autojuhilubade kohta, vastas ta eitavalt, et tal neid pole! Samuti polnud seal liikluspiiranguid ega -märke. Elu on seal Eesti omast kallim, miinimumpalk, aga kaks korda väiksem. 
 Söögid, aga olid suht kakad. Kuid ka need elasime üle. Näiteks öeldi moosisaia kohta, et see on raske söök, ei kujutaks ette, mida nad minu tavalise hommikusöögi kohta siis veel ütleksid. 
Montenegrost siis veel niipalju, et seal on totaalne natsionalism, igas klassis ukse kohal on riigilipp. Kohalikud ei võta võõramaallasi omaks, nad on ju turistid! Pealegi on seal väga palju vaesust ning rikkad tunneb ära selle järgi, et nad on paksud ning kannavad ülikonda.
Eriti mõnus oli linnas kõva häälega laulda eestikeelseid,- meelseid laule ning tantsida ja õpetada kohalikele 'Kulla kutset' ja 'Kaera-Jaani' .
Kokkuvõttes oli laager super ja koguemus missugune!





No comments:

Post a Comment