Saturday, 2 November 2013

Belgia jätk

Kõigepealt tahaksin kokku võtta, kui kahju mul oli, et vahepeal kirjutada ei saanud. Selleks oli palju põhjuseid, esiteks see, et Belgias ei teata sellist asja nagu avalik Internet. Teiseks, Belgia Internet on üsna tõrk ning ei lubanud nii mõnigi kord isegi Blogger.com lehele. Kolmandaks, kuna mul oli niigi vähe unetunde, siis kulutasin neid magamisele, mitte blogi kirjutamisele, kuna 3-4 tundi und on ikka natuke vähe.
Järgnevad päevad läksid väga kiiresti. Käisime Brugge vanalinnaga tutvumas ning Ypres'is muuseumides ning töötubades. Kolmapäeva õhtul hakkas see tundidepikkune töö, mida tuli iseseisvalt teha. Tuli lugeda läbi lehekülgede kaupa resolutsioone alustades põllumajanduse ja lõpetades inimõigustega. Öösel otsisin veel viimast statistikat ja kirjutasin Attack Speech'i ehk inimkeeli vastukõne. Vastukõne tuli inimõiguste komiteele.
Neljapäeval oli SEE päev. Päev, mil tõusta tuli nii umbes 4.30, et saaks adekvaatse välimuse ning õigeks ajaks rongi peale. Õhkkond oli üpris ärev ning nii mõnedki kirjutasid veel viimaseid kõneridu. Europarlamendi hoone on tohutusuur, kuid samas väga ilus ning modernne. Kohe hommikul algas töö pihta, esimeses päeva pooles tuli kolm resolutsiooni läbi võtta, kolm viimast jäi õhtu poole jaoks. Minu komitee oli esimene. Kuna meie hääled olid täpselt pooleks, läheb reolutsioon läbi. Uskumatult hea tunne oli, sest mitu päeva kui ka ööd olime vaeva näinud ja lõpuks oli see käes! Kõik resolutsioonid, mis läbi läksid saadetakse nüüd euroopa Parlamenti, kus vaadatakse need üle. Sellekohapealt ei tohiks me vinguda europarlamendi saadikute üle, kuna see pole ammugi nii lihtne, kui meile tundub, pigem aktsepteerige ja tunnustage tehtud tööd.
Reedel algas kojusõit. Kell 11 pidime olema Blankenbergi rongijaamas, et võtta sõit Brüsselisse. Pere tuli meid saatma ning mul pole veel mitte kunagi nii kahju lahkuda olnud. Mu kaks hostbrother'it, Daan ja Rob, koos pereema Nathaliega tulid saatma. Tegime pilte ning noorem vend kinkis mulle oma joonistuse ja ütles, et hakkab igatsema. See oli tõeliselt armas hetk. Järgmine hetk tormasime juba Brüsseli lennujaamas, kus läksime lennukile. Taaskord 4-tunnine vahepeatus Frankfurdis, see lennujaam on nüüd küll täiesti peas. Mõnus asi Frankfurdi juures on veel see, et seal pole elektroonilist lendude saabumis-väljumis tabelit, vaid selline plastlapatsitega, et kui kõik kukkuma hakkavad, tekib imemõnus sumin.
Nüüd, kodus olles tahaks küll tagasi. See oli nii mõnus nädal vahelduseks, teised inimesed, teised kohad.
Belgiast veel nii palju, et kohalikud vahvlid, friikartulid ja muidugi kõigile tuntud Belgia šokolaad olid ülimaitsvad. Kusjuures Belgias hilineb kõik, väga harjumatu oli punktuaalse eestlasena oodata rongi 18.35 ja siis teada saada, et rong hilineb 35 minutit. Või, et pidevalt lükati asjad edasi või katkestati. Natuke ajas närvi. Teine negatiivne asi, mis oli, oli see, et Eestist arvatakse ikka veel olemaks väikseks hääleõigsuseta Euroopa Liidu idabloki riigiks. Vahepeal oli meil küsimusi rohkem kui tunnis minuteid, kuid sõna sai just pidevalt miskipärast Saksamaa. Kuid ühe kõige positiivsemaks asjaks võib öelda, mul on nüüd sõpru üle kogu Põhja-Euroopa ning ka Eestis, sest inimesed olid superlahedad.
Üks imeline kogemus, mida soovitan kõigile, kel vähegi võimalust on!
Isuäratavad šokolaadid

Minu lemmik teepood


Minu neljapäevane töölaud

Europarlamendi ees Gerdaga

SEE koht

Minu kallis Helena Islandilt

Camillaga Taanist

Brugge kesklinn

Chocoholic'u vaateaken


Ypres'i vana turuhoone, nüüdne esimese maailmasõja muuseum


Eestlased Europarlamendis

Parlament väljaspoolt

Meie pere nädalaks.

Rob ja Daan 

Frankfurt-Tallinn

Vajalik

Frankfurdi lennujaam
Viimased hetked

Eestis, emotsioonid Belgiast lahkumise kohta.
Kõige võimsam- Eesti delegatsioon



Monday, 28 October 2013

Blankenberg

Kaks päeva on möödunud väga kiiresti. Esimesel päeval oli ametlikum osa ning kuna mulle tundus, et asjad pole päris täpselt korraldatud, siis saime natuke vaba aega ning otsustasime linna peale minna. Lihtsalt kaart kätte ja minek. Brugget nimetatakse ka põhja Veneetsiaks ja sellepärast läksime kohe alguses kanalite juurde. Lemmikosa linna juures on see, et enamikosa on vanalinna ja väga mõnus on kõndida, huvtavam kindlasti kui Eestis. Käisime Belgiale omaseid šokolaadipoode uudistamas ning postkaarte ostmas. Ka toit on siin väga hea. Hiljem toimus terve komiteega linna peal orienteerumine (loe: pildistamine ja jalutamine) ning hiljem üksteise nimede õppimine. Täna, esmaspäeval, algas see tegelik töö. Hommikul juba töö. Pause oli vähe, aga oli ka aru saada, sest enamik tööd pidi täna õhtuks valmis saama. Minu komiteeks on Education and Culture ehk eesti keeles haridus ja kultuur. Teema on lai, aga toime tuleb kõigega ningpraegu peabki murekohti välja tooma, et General Assembly's töö sujuks ja meie teema läbi läheks. 
Asi, mis mulle Belgia juures tõesti meeldib on kahekordsed rongid. Väga mugavad, soojad ning puhtad. Koguaeg. Ühesõnaga midagi hoopis teistsugust Eestist.
Natuke pilte, kõiki pilte saate näha Fotkist. Aga need laen sinna, kui olen tagasi Eestis.
Kui ei ole üht selfy't teinud, ei ole päev korda läinud!

Peaväljak




Need maitsvad Belgia vahvlid. Eriti head koos šokolaadiga!





Swarovski pood on 20 000 elanikuga linnas. Ikkagi Belgia.

Saturday, 26 October 2013

Belgiasse!

Kõik sai alguse laupäeva varahommikul kell 3.30, kui pidin üles ärkama ja sammud seadma lennujaama poole, sest 6.05 juba lennuk lahkus. Alustasime teed Frankfurdi poole, kus oli vahepeatus 5 tundi. Tõenäoliselt on üks Frankfurt üks kaunemaid linnu öösel/pimedas, sest vaade, mis lennukist avanes oli suurepärane. Viie tunni ajal jõudsime mitu korda söömas käia ning tutvuda teiste delegaatidega. Järgmine lend viis edasi Munichi. Vaated, mis akendest paistsid olid võrratud. Täpselt kuskilt ajakirjast välja lõigatud ja meie akendele kleebitud. Lendad vaikselt pilvevati sees ning aina hõljud. Munichist edasi tulime juba Belgiasse, Brüsselisse. Selle väikse aja jooksul, mis lennujaamas veetma, suutsin ma ära eksida ning lõpetasime taaskord sööminguga. Ja siis jõudsid islandlased. Võtsime kaks rongi, et jõuda Bruggesse ning siit edasi veel Blankenbergi autoga. Ühesõnaga liiga palju reisimist ühe päeva kohta, eriti arvestades fakti, et me oleme siiski ju Euroopas. Pere on tõeliselt kihvt, tundub, et kõik inimesed on neile omad ja tõsiselt soe vastuvõtt. Teades eestlaste külmust, siis jah, võib öelda, et oli see meie jaokski natuke teistmoodi saabumine.
Põhitööd ja muud asjad hakkavad aset leidma homme.
Üritan võimalikult tihti blogida, eks vaatab, kuidas jaksab.




Praegu ei hakka midagi enamat kirjutama, kuna uni tahab väljamagamist, asjad lahtipakkimist ja lihtsalt tahaks praegusest võtta vähegi viimast.
Kuuleme!

Wednesday, 23 October 2013

Pre-Belgia

Kätte on jõudnud see aeg, kui asi on kohe-kohe kohal. Kõigest kolm päeva jäänud. Kümme eestlast astuvad koos lennukile, et põrutada Euroopa Parlamendihoonesse, et teha tööd.
Kui aus olla, tundub mulle küll praegu, et hetkel teen ma rohkem tööd ning näen vaeva kui seal. See oleks hea, sest saaksin seal puhata, nautida ja õppida nende kultuuri lühikese nädalaga. Asju on palju, mida kaasa võtta ja mida lugeda/õppida. Kuid tugeva confidence boost'i sain ma juba European Youth Parliamendil ( EYP edasipidi) kätte. 18. oktoobrist 22. oktoobrini kestnud üritus, toimus Jaan Poska Gümnaasiumis. Mina olin ENVI II komisjonsis, mille põhiline eesmärk oli lahendada suitsetamisega kaasnevad probleemid, nende vältimine, eurooplaste tervisliku seisundi parandamine ja kõike muud veel samal ajal mitte pahuksisse minna tubakapoliitikutega. Sõpru kogunes nii Eestist, Lätist, Leedust kui ka Ukrainast. Magada saime vähe, kuna ööd kulusid kõnede kirjutamiseks ja statistika otsimiseks, niiet keskmine unetundide arv oli umbes 4-5 tundi ööpäevas. Kokkuvõttes läks kõik üsna edukalt, kuna öeldi, et jää ootama kutset ka mõnele EuropeanYouth Parliamendile(rahvusvahelisele). 
Ausaltöeldes pole mul grammigi viitsimist pakkida või mõelda sellele. Nimekiri on küll olemas, kuid nii palju on veel vaja osta ja mida pesta. Samuti järgiõppimise nimekiri on pikk. Selle peitsin ruttu ära, et enne Belgiasse minekut masendus ei tuleks. Siiamaani on masendus tekkinud, aga mitte kodutööde pärast. 
On vist veidi imelik, et mida lähemalt Belgia tuleb, seda vähem elevil ma olen, kuid olen kindel, et reede õhtul olen ma selline energiapall, et võimatu on magama minna ning laupäeva hommikul kell 4.50 astun juba rõõmsal näol teiste eestlaste juurde. 

Tuesday, 20 August 2013

Tour de Estonia

See on tõenäoliselt üks mu planeeritumaid reise viimase aja jooksul ning kõik sai alguse ühest toredast küsimusest: kas tuled või ei?! Loomulikult oli minu vastus JAH! Nimelt tulid mu Tallinna õdedest sõbrannadele külla kaks prantslast ning palusid öömaja Tartus ning seejärel Pärnusse tulemist. Tartus saime peavarju minu vanaema vägagi nõukogude aja stiilis korterist, kus käidi ainult söömas ning magamas. Tartus ma olin nendega nii palju kui võimalik, kuid minu trennid natuke segasid... Vahepeatusega vihmases Viljandis, oli meil  ( puhtatõulistel eestlastel) kindel mõte, et meile peab sood näitama, sest Prantsusmaal neid pole ning tõenäoliselt nad ei hooma ära selle tähenduse ja levikut Eestis. Viisime nad Soomaale, kust avanes supervaade ning oli täpselt selline tunne nagu oleks kuskil savannis. Edasi liikusime Pärnu poole, mis oli  väga lahe! Ööbisime villa Elisabethis, mis asub Jahtklubi taga ning on kesklinnale väga lähedal. Õhtul valmistati meile süüa ning õhtu arenedes hakkas meil üpriski igav, mistõttu tundus ainuõige valik linnaminek. Kurb oli kahjuks see, et nädala sees sulevad enamikud baarid, kohvikud ja asutused juba kell 00.00, mistõttu linna oli tühi ning meie tegime väikse tiiru mere äärde. Rannas oli mahe olla, sest meri kohises ja tähed olid taevas. Rannahoone ees õpetasid prantslased prantsuse pärast tša-tša'd ning meie neile vastu Kaera-Jaani. Ülejäänud õhtu kulges suuresti mänguplatsidel ja Bravo Burgeri ees. Järgmine hommik alustasime Tervise Pradiisi külastusega, kuna ilm ei olnud absoluutselt suvepealinna tiitlile vastav. Vanad mälestused tulid meelde ning võite isegi kujutada ette, et kui viis noort lasta veeparki, siis soliidsusest ja tagasihoidlikkusest pole haisugi. Hiljem jalutasime veel linna peal ja lõpetasime, ülla-ülla, taas Bravo Burgeris, kuna see oli ainuke söök, mida nad sõid ja ma ei valeta.






Saturday, 29 June 2013

EOA III

Kes veel ei tea, siis vaba aega veedan ning jagan oma mõtteid Eesti olümpiaakadeemias igal neljapäeval. Seekord valmis meil projekt SINA.MINA.MEIE., kus olid noored vanuses 15-19, samuti oli meil esimest korda laagris ka erivajadustega noored. Laager toimus 25.-28. juuni Madsa puhkekülas. Seltskond oli vägev ning uued näod tõid kaasa uue hingamise.
Esimene päev on traditsiooniliselt alanud Eesti Spordimuuseumis, seegi aasta see ei erinenud, jäin hiljaks, mistõttu ei tahtnud loengut segada ning sain vanade sõpradega järje peale. Jõudnud Madsale, toimusid tavapärases järjekorras üritused. Heisati lipp ja kuulasime hümni jne. Saime endale türkiissinised laagrisärgid ning tutvumine hakkaski pihta. Nende päevade jooksul käisid meile ütlemata toredad, arukad ja ka kuulsad inimesed meiele kõnelemas ning mängisime erinevaid mänge, korraldasime võistlusi. Meeldejäävamateks loenguteks nimetaksin ma Aivar Halleri loengu, mis pakatab motivatsioonist ning tahet meile edasi anda oma mõtted ja ideed. Ning vaieldamatuks lemmikuks sai isegi enne loengu algust vestlus Jüri Jaansoniga, kes rääkis oma karjäärist, tõususest-mõõnadest, eesmärkidest ning spordi seotust ühiskonnaga.  Küsisin küsimusi ning need vastused, mis ma sain muutsid minu arvamust ning panid mõtlema. Hiljem sain raamatusse autogrammi koos pühendusega. Üritustest nii palju, et neid meil ikka jagus. Me tegime eriolümpiamänge, samuti pidasime maha jalgpallivõistluse, kus minu meeskond võitis ja esimest korda võin öelda, et mängisin jalgpalli 100%. Pärast andsid sellest märku valutavad lihased, aga ausaltöeldes, hakkas mulle see spordiala veel rohkem meeldima. Väga lahe oli samuti disc golf , mis on lõbus mäng ja millest kujuneb meie EOA grupi vabaajaveetmise viis, sest väga paljudele see meeldib ning see on väga odav samuti.
Teades, millised krutskivennad meie tuumikgrupis olid, oli küll raske arvata, et me pasteerimist ei teeks, aga seda totaalselt uutmoodi. Mina, Liis, Ergo ja Lauri võtsime ennast kell 3 kokku ning läksime koordinaatoritele puuriita ukse ette laduma, sõnajalgu ukse ette kleepima ja Pierre de Coubertini kirja kirjutama. See õnnestus täielikult, järgmisel ööl tegime ka omadele ehk noortele, kuid kõigest vahukoorega.
Õhtul sai vaadatud ka jalgpalli, kuid lõppkokkuvõttes oli asi kaugel, sest uute spordialadega tutvumine tundus põnevam. Olümpialkäinud vibulaskja Reena rääkis oma spordialast ning Karl Kristian rääkis võistlustantsust, mina tutvustasin neile sõudmise ilu ja valu.
Uue traditsioonile panime samuti aluse- saunaralli.
Toredad inimesed, toredad 4 päeva. Järgmine aasta võtke kindlasti osa!




Mari-Ann

Tuesday, 5 March 2013

MEP 2013

Kiire-kiire elu asendus raske-raske eluga. Reede hommikupoolikul, kell 11.30 võtsin teekonna ette sinna kaugele ja määratlemata Revalamaale.Kohale jõudnud, hakkasin kolama mööda linna, et leida kohakese, kus veeta umbes 1.5 h jagu aega. Mõtlesin, et sobivaimaks kohaks oleks Viru Keskuse Hesburger. Kui aeg täis, läksin Tallinna Inglise Kolledžisse (  järgnevalt lühendatud TIK) ning toimus avamine. Tundsin end täieliku maamatsina, kuid proovisin mitte lasta teiste mõtetel mind mõjutada, proovisin. esimene päev oligi rohkem kohanemiseks. Liselle ja Argo võtsin mu kümne kotiga peale ning läksime Viimsisse, kindlasti mainin, et autos oli kuus inimest viie asemel. Toimus väike "Vanade aegade meeldetuletamine". Tuttavaid oli päris palju ning oli päris tore vaheldus. Kuid kolm tundi peale magamajäämist tuli uuesti särada ning minna TIK'i. Teekond osutus päris lõbusaks tehes nägusi möödasõitvatele Mersudele. Teine päev oli kurnav ning riigi nimeks sain Läti. Kuuevarbaline, ma tean. Uued inimesed olid ka toredad, lemmikosa päevast olid kohvipausid. Pühapäeval oli ka päris tihe päev ning proovisime oma resolutsioone hästimõistetavateks teha ning loogilisteks, samuti kaitsesime oma vaatenurki ning üritasime teiste mõtteid maha teha, mõni läks isegi läbi. Vahva kogu asja juures oli see, et nägin taas Johannat, kellega istusin Riigikogus koos. Õhtuti ajasime juttu ning vaatasime Eesti Laulu ning käisime Viimsi kõige kuulsamas kohas- Elduri Burgeris. Tõelised naljad hakkasid pihta alles Riigikogus, kusjuures meid oli võimalik isegi live'is näha. Minu komisjon- hariduskomisjon oli viimane, see oli hea. 8'st resolutsioonist sai lõpuks läbi vaid 2, haridus- ning keskkonnakomisjoni resolutsioonid. See oli äge, kõige masendavamaks oli sotsiaalkomisjoni oma, kuna küsimusi ning vastukõnetegijate tahtjaid oli palju, sest teema oli väga imelik ning eks see LGBT teema ole üldse nõrk Eestis. Nalju näidete puhul tuli palju, see tegigi päeva heaks. Riigikogus anti ka normaalset sööki, asutusele ikka vastavalt, ka kohvipausid olid lõbusamad.
Ühesõnaga oli Euroopa Mudel Parlament oodatumat vingem ning järgmine aasta osalen kindlasti, kuna siis on minu viimane võimalus.
Aitäh, härra/proua President!
Mari.
http://www.postimees.ee/1157466/ettepanek-viisavabaduseks-venemaaga-ei-leidnud-koolinoorte-mudelparlamendis-toetust/