Saturday, 29 June 2013

EOA III

Kes veel ei tea, siis vaba aega veedan ning jagan oma mõtteid Eesti olümpiaakadeemias igal neljapäeval. Seekord valmis meil projekt SINA.MINA.MEIE., kus olid noored vanuses 15-19, samuti oli meil esimest korda laagris ka erivajadustega noored. Laager toimus 25.-28. juuni Madsa puhkekülas. Seltskond oli vägev ning uued näod tõid kaasa uue hingamise.
Esimene päev on traditsiooniliselt alanud Eesti Spordimuuseumis, seegi aasta see ei erinenud, jäin hiljaks, mistõttu ei tahtnud loengut segada ning sain vanade sõpradega järje peale. Jõudnud Madsale, toimusid tavapärases järjekorras üritused. Heisati lipp ja kuulasime hümni jne. Saime endale türkiissinised laagrisärgid ning tutvumine hakkaski pihta. Nende päevade jooksul käisid meile ütlemata toredad, arukad ja ka kuulsad inimesed meiele kõnelemas ning mängisime erinevaid mänge, korraldasime võistlusi. Meeldejäävamateks loenguteks nimetaksin ma Aivar Halleri loengu, mis pakatab motivatsioonist ning tahet meile edasi anda oma mõtted ja ideed. Ning vaieldamatuks lemmikuks sai isegi enne loengu algust vestlus Jüri Jaansoniga, kes rääkis oma karjäärist, tõususest-mõõnadest, eesmärkidest ning spordi seotust ühiskonnaga.  Küsisin küsimusi ning need vastused, mis ma sain muutsid minu arvamust ning panid mõtlema. Hiljem sain raamatusse autogrammi koos pühendusega. Üritustest nii palju, et neid meil ikka jagus. Me tegime eriolümpiamänge, samuti pidasime maha jalgpallivõistluse, kus minu meeskond võitis ja esimest korda võin öelda, et mängisin jalgpalli 100%. Pärast andsid sellest märku valutavad lihased, aga ausaltöeldes, hakkas mulle see spordiala veel rohkem meeldima. Väga lahe oli samuti disc golf , mis on lõbus mäng ja millest kujuneb meie EOA grupi vabaajaveetmise viis, sest väga paljudele see meeldib ning see on väga odav samuti.
Teades, millised krutskivennad meie tuumikgrupis olid, oli küll raske arvata, et me pasteerimist ei teeks, aga seda totaalselt uutmoodi. Mina, Liis, Ergo ja Lauri võtsime ennast kell 3 kokku ning läksime koordinaatoritele puuriita ukse ette laduma, sõnajalgu ukse ette kleepima ja Pierre de Coubertini kirja kirjutama. See õnnestus täielikult, järgmisel ööl tegime ka omadele ehk noortele, kuid kõigest vahukoorega.
Õhtul sai vaadatud ka jalgpalli, kuid lõppkokkuvõttes oli asi kaugel, sest uute spordialadega tutvumine tundus põnevam. Olümpialkäinud vibulaskja Reena rääkis oma spordialast ning Karl Kristian rääkis võistlustantsust, mina tutvustasin neile sõudmise ilu ja valu.
Uue traditsioonile panime samuti aluse- saunaralli.
Toredad inimesed, toredad 4 päeva. Järgmine aasta võtke kindlasti osa!




Mari-Ann