Saturday, 2 November 2013

Belgia jätk

Kõigepealt tahaksin kokku võtta, kui kahju mul oli, et vahepeal kirjutada ei saanud. Selleks oli palju põhjuseid, esiteks see, et Belgias ei teata sellist asja nagu avalik Internet. Teiseks, Belgia Internet on üsna tõrk ning ei lubanud nii mõnigi kord isegi Blogger.com lehele. Kolmandaks, kuna mul oli niigi vähe unetunde, siis kulutasin neid magamisele, mitte blogi kirjutamisele, kuna 3-4 tundi und on ikka natuke vähe.
Järgnevad päevad läksid väga kiiresti. Käisime Brugge vanalinnaga tutvumas ning Ypres'is muuseumides ning töötubades. Kolmapäeva õhtul hakkas see tundidepikkune töö, mida tuli iseseisvalt teha. Tuli lugeda läbi lehekülgede kaupa resolutsioone alustades põllumajanduse ja lõpetades inimõigustega. Öösel otsisin veel viimast statistikat ja kirjutasin Attack Speech'i ehk inimkeeli vastukõne. Vastukõne tuli inimõiguste komiteele.
Neljapäeval oli SEE päev. Päev, mil tõusta tuli nii umbes 4.30, et saaks adekvaatse välimuse ning õigeks ajaks rongi peale. Õhkkond oli üpris ärev ning nii mõnedki kirjutasid veel viimaseid kõneridu. Europarlamendi hoone on tohutusuur, kuid samas väga ilus ning modernne. Kohe hommikul algas töö pihta, esimeses päeva pooles tuli kolm resolutsiooni läbi võtta, kolm viimast jäi õhtu poole jaoks. Minu komitee oli esimene. Kuna meie hääled olid täpselt pooleks, läheb reolutsioon läbi. Uskumatult hea tunne oli, sest mitu päeva kui ka ööd olime vaeva näinud ja lõpuks oli see käes! Kõik resolutsioonid, mis läbi läksid saadetakse nüüd euroopa Parlamenti, kus vaadatakse need üle. Sellekohapealt ei tohiks me vinguda europarlamendi saadikute üle, kuna see pole ammugi nii lihtne, kui meile tundub, pigem aktsepteerige ja tunnustage tehtud tööd.
Reedel algas kojusõit. Kell 11 pidime olema Blankenbergi rongijaamas, et võtta sõit Brüsselisse. Pere tuli meid saatma ning mul pole veel mitte kunagi nii kahju lahkuda olnud. Mu kaks hostbrother'it, Daan ja Rob, koos pereema Nathaliega tulid saatma. Tegime pilte ning noorem vend kinkis mulle oma joonistuse ja ütles, et hakkab igatsema. See oli tõeliselt armas hetk. Järgmine hetk tormasime juba Brüsseli lennujaamas, kus läksime lennukile. Taaskord 4-tunnine vahepeatus Frankfurdis, see lennujaam on nüüd küll täiesti peas. Mõnus asi Frankfurdi juures on veel see, et seal pole elektroonilist lendude saabumis-väljumis tabelit, vaid selline plastlapatsitega, et kui kõik kukkuma hakkavad, tekib imemõnus sumin.
Nüüd, kodus olles tahaks küll tagasi. See oli nii mõnus nädal vahelduseks, teised inimesed, teised kohad.
Belgiast veel nii palju, et kohalikud vahvlid, friikartulid ja muidugi kõigile tuntud Belgia šokolaad olid ülimaitsvad. Kusjuures Belgias hilineb kõik, väga harjumatu oli punktuaalse eestlasena oodata rongi 18.35 ja siis teada saada, et rong hilineb 35 minutit. Või, et pidevalt lükati asjad edasi või katkestati. Natuke ajas närvi. Teine negatiivne asi, mis oli, oli see, et Eestist arvatakse ikka veel olemaks väikseks hääleõigsuseta Euroopa Liidu idabloki riigiks. Vahepeal oli meil küsimusi rohkem kui tunnis minuteid, kuid sõna sai just pidevalt miskipärast Saksamaa. Kuid ühe kõige positiivsemaks asjaks võib öelda, mul on nüüd sõpru üle kogu Põhja-Euroopa ning ka Eestis, sest inimesed olid superlahedad.
Üks imeline kogemus, mida soovitan kõigile, kel vähegi võimalust on!
Isuäratavad šokolaadid

Minu lemmik teepood


Minu neljapäevane töölaud

Europarlamendi ees Gerdaga

SEE koht

Minu kallis Helena Islandilt

Camillaga Taanist

Brugge kesklinn

Chocoholic'u vaateaken


Ypres'i vana turuhoone, nüüdne esimese maailmasõja muuseum


Eestlased Europarlamendis

Parlament väljaspoolt

Meie pere nädalaks.

Rob ja Daan 

Frankfurt-Tallinn

Vajalik

Frankfurdi lennujaam
Viimased hetked

Eestis, emotsioonid Belgiast lahkumise kohta.
Kõige võimsam- Eesti delegatsioon