Monday, 24 November 2014

Kaitseministeerium

Hiljuti lõppes üks mu elu pingelisemaid aegu ning veeretasin mõtet puhata natuke, sest paraku sügiskoolivaheajal ma seda eriti teha ei saanud. Seetõttu läksingi ma pühapäeva hommikupoolikul Tallinnasse, et võtta endale üks väheke vabam päev enne huvitavat, ent rasket nädalat.
Mulle ei ole Tallinn kunagi eriti meeldinud, kuid miskipärast seekord olid tunded vastupidised, kui nägin igaaastase jõululaada ja kaunistatud raekoja ära, mis tekitas nii-nii suure jõulutunde juba sisse. Kuna mul ei olnud taaskord enda arvates mitte midagi normaalset riidekapis, mida oleks julgenud esmaspäeval selga tõmmata, otsustasin Tallinnast sobivad leida ning pärast vaevalist otsinguretke leidsingi. Õhtul käisin veel Komeedis kooki söömas, sest eelmisel päeval läbitud 6000m oli piisav enesepiitsutamine, et üht koogikest lubada. Nii hea oli terve päev mitte midagi kasulikku teha ja lihtsalt eksisteerida, üle pika aja oli hea puhata. 
Esmaspäeva hommik algas mul natuke teistmoodi kui tavaliselt, sest võtsin 9.10 suuna kaitseministeeriumi poole, kuhu ma olin töövarjuks kandideerinud. Jõudnud kohale helistasin kella ja mind lasti sisse. Otsekohe ootas mind ees isiku tuvastamine, turvakontroll, koti läbiuurimine. Lõpuks läbisin kõik eelpool nimetatud ja jäin enda vastuvõtvat isikut ootama. Senikaua oli mul võimalik uurida ning imetleda seda kaitsesüsteemi, mis rakendati just 2011. aastal, kui keegi oli tulnud ministeeriumisse, valvetädi pantvangiks võtnud ja märatsenud. Seda süsteemi annaks kõige paremini kajastada kui mõne ulmefilmi ajamasinat või "Näljamängude"  ümmarguse kapslina, mis viib nad võistlusareenile. Seejärel kohtusin Andres Vosmaniga, kes tutvustas kõigepealt oma osakonda ning seal töötavaid inimesi. Nii mõnus oli vaadata, et enam-vähem kõik minu lemmikajalehed ja -ajakirjad olid kabinettides esindatud. Edasi oli võimalus mul minna Riigikogus toimunud seminarile, mis rääkis hübriidsõjast ning kus esines ka näiteks minu isiklik lemmik Edward Lucas ( hetkel vanemtoimetaja The Economist's). Postimehe kajastas seda samuti, vaata siit. Ühesõnaga vägagi informatiivne ja huvitav, kuigi mõni teema oli minuarvates juba meedia poolt eelnevalt veidi ära leierdatud. Seejärel võtsime kiire lõuna NO99 kohvikus ning arutasime üldse maailmapoliitikast kui ka Eestist. Koheselt pärast seda suundusime osakonna koosolekule ning seejärel veetsin aega tema koleegidega, kes seletasid mulle piirileppega seotud probleeme, kuid ka Venemaa ja Eesti suhteid. Niiviisi uurides ja küsides läks aeg ruttu, sest ka nemad soovisid teada, mis on tegelik arvamus noorte seas nii ajateenistuse kui ka muude teemade kohta. Tööpäev lõppes mul täpselt enne 4 ning omaltpoolt ei oska öelda muud, kui et tõenäoliselt kõige informatiivsema ja õpetlikuma sisuga töövarjupäev üldse, sest huvitav oli näha, kuidas tegelikult asjad käivad ning kes mille eest vastutab. Nende tööpäevad ei lõpe kell 5, nagu paljudel teistel, sest lisanduvad veel õhtused kohtumised välispartneritega ja palju muudki. Väga soe vastuvõtt ning tõenäoliselt üks parimaid varjupäevi ei unune mul vist kunagi! :)

Wednesday, 22 October 2014

Pariisi pande

Hoiatan ette, et selle postitusega juba ruttu ei lähe, sest hoolimata reisi lühisusest oli seiklusi mitme nädala jagu. Pariisis tähistasin Hanna-Lotta ja Alicega ( kuna nad olid Twitteris pahased, et ma neid ei maininud, siis heastan selle blogis) oma viie aasta möödumist hetkest kui me kohtusime. Ning kuna mitte keegi meist ( välja arvatud Alice üheks päevaks) polnud Pariisi näinud, siis tundus see täpselt õige paigana.
Lühike linnareis sai alguse laupäeva hommikul, kui Lotta võttis mind Alicega auto peale, et minna Riia lennujaama. Kuna terve pande just väga tihti ei kohtu, siis alustasimegi reisi juba nii, et Riia lennujaama jõudes olime rääkimisest ja naermisest väsinud. Kõik need suuremad emotsioonid jõudsid kohale alles lennukis, sest enam tagasi minna polnud võimalik. Oli üpris mõnus tunne astuda lennukist välja 21 kraadise õhusooja kätte, sest lennukisse olime Riias läinud kõigest hädise 4 kraadiga. Leeke lisas meie tunnetelõkkele see, kui me alustasime bussisõitu kesklinna ning vahepeal kadusid inimesed bussist kuid ka bussijuht. Hotelli jõudmine oli ka üpris üle kivide ja kändude, sest me ei leidnud oma ööbismispaika üles, kuna asus kuskil eriti väikses kõrvaltänavas. Mina olin nii väsinud, et ma poleks vist isegi pahaks pannud, kui oleksime pidanud öö tänaval veetma, aga õnneks oli mul kaks teist reisikaaslast, kes hoolitsesid, et me ikka hotelli jõuaksime. Järgmine päev algas meil suhteliselt varakult ning suundusime koheselt Luxemburgi aeda ja paleesse, minu arust senimaani kõige huvitavam ja ilusam kompleks, mida näinud olen, sest ilusa ilma tõttu oli ka aed väga kaunis. Mööda väikseid tänavaid lonkisime Seini kalda äärde ning teekond viis üpris ruttu Musee d'Orsay juurde, kus veetsime tubli mitu tundi. Võimas oli lõpuks näha kõiki neid maale ja skulptuure, mida varem olime kunstiajaloos õppinud ning näinud neid arvuti väikese ekraani pealt, nüüd aga hoopis (olenevalt maalist ka ) terve seina suurusena. Kõndisime ka mööda Invaliidide kirikust, mille kuldse kupli all lebas sõber Napoleon 6 sarkofaagi sees, ja armeemuuseumist. Pariisis on see hea, et Euroopa Liidu õpilased ( kuni 25 eluaastani) saavad enamikesse muuseumidesse tasuta sisse, aga tuleb arvestada, et Eiffeli torni sugustel ehitistel tuleb ikkagi raha välja käia. Jalutasime Eiffeli torni ümbruses ja lõpuks istusime koos veini, juustu ja viinamarjadega torni ette istuma ja ootama iga täistunni alguses toimuvat sädelust, mis kestab ligikaudu 5 minutit. Me leidsime ka sõpru Tuneesiast, kes olid ka esimest päeva Pariisis, kuid neil olid natuke teistsugused eesmärgid kui meil. Kella kümneks oli meil piletid ostetud, et minna torni teisele korrusele, kus avanes hingematvalt hea vaade. Tornis olime kokku tunnikese ning alla otsustasime minna jala, mis on ikkagi üsna jube inimese jaoks, kes kardab kõrgusi. Kuid ega esimene päev ei lähe mitte kunagi rahulikult, mis väljendus meie hotellis alles. Nimelt öeldi, et peame hakkama tuba vahetama, aga kui sa oled rampväsinud ning esimeseks plaaniks on heita voodisse ja mitte midagi teha, siis mõte, et pead kogu toa kokku pakkima ja kolima korrus kõrgemale ei tundu just eriti kutsuv. Sama kutsuv oli ka meie hotelli hommikusöök, kus söögiks oli lihtsalt kaks saia põhimõtteliselt. Õnneks olime me natukene ennast harjutanud selle mõttega, aga jah, saia ei taha enam, lihtsalt ei taha.









Teine päev algas samuti üpris varakult nagu ka eelmine ja hommik algas läbi linna jalutamisega, et näha seda mõnusalt kiiret esmaspäeva hommikut, mida me siiski väga ei näinud. Jalutuskäik lõppes Louvre' juures, mille järjekord võis isegi ulatuda paarisajast kuni 500 meetrini. Kuigi oli pikk järjekord, liikus see kiiresti ehk umbes kõige hilisemalt kolmveerand tundi hiljem olime juba majas sees. Louvre pani mõtlema, et kuidas oli sajandeid tagasi üldse võimalik jõuda ühest lossi otsast teise, sest me jalutasime ühe korruse saalid läbi umbes 2 tunniga ( mainida tuleks, et me ei seisnud iga maali ees, vaid kõndisime aeglases tempos edasi). Mulle tundus küll utoopilisena jõuda näiteks teise maja otsa vähem kui poole tunniga ja seda liialdamata. Nägime ära Mona Lisa, mis minu jaoks polegi nii väga eriline, sest mu isa, kes kunagi on ka Pariisis käinud, tõi mulle maali koopia, mis juba mitmeid aastaid mu seina peal ripub. Minu lemmikuks jääb ikkagi "Vabadus viib rahva barrikaadidele," millele ma olin nõus ikkagi natuke rohkem aega panustama, kui lihtsalt mööda kõndimine. Ära nägime ka kuningate eluruumid, nende mööbli, nipsasjad ning ka kroonid. Paljud kindlasti mõtlevad, et mis see Louvre ikka on, aga käsi südamel ütlen, et mitte mingi hinna eest ei jõua käia kõik neli korrust läbi nii, et sa ka mõtled kaasa, mistõttu soovitati ka informatsioonis meile käia mitmel päeval paari tunni kaupa, sest siis on ka kasu. Palju oli kunstikoolide õpilasi: kes kuulas, kes maalis, kes joonistas, kes kirjutas üles. Päeva nautisime edasi Louvre'i taga olevas aias creppe süües. Päev nägi ette veel Petite ja Grand Palaise külastust ning Pont Alexandre III silla nägemist, mis kulmineerus Champs Elysees'l šoppamisega. Kella kuue paiku läksime minu erilise lemmiku Triumfikaare tippu, kus oli sama hea vaade kui Eiffeliltki. Õhtu lõpuks olime üsna väsinud ning hakkasime kodu poole liikuma lootes ära näha veel Opera Garnieri tee peal. Oli teine päev ning veinipoodi, mis oleks lahti olnud, polnud ma siiamaani kohanud. Seepeale otsustasin ma alla anda ning otsisin veine kaasa suvalisest toidupoest, kurb, sest veinipood oleks juba iseenesest kogemus olnud. Kurb on ka, et reis jäi nii lühikeseks, et ei jõudnud klaasist linnaossa, mida mu isa palavalt oli soovitanud just huvitavate ehitiste poolest, aga nüüd on vähemalt põhjust miks tagasi minna. Fun fact ka meie hotellist, mis Internetis esitles ennast kui wi-figa hotelli, aga kohale jõudes minis administraator, et vahetevahel võib see kohati ära kaduda. Ma sain ainult korraks wi-fisse kolme päeva jooksul. Samas see oli hea, sest nautisin reisi, aga samas ei saanud ka ühtegi vajalikku kirja ära saadetud, mis plaanis oli. 







III päev algas rahulikumalt, kuna meil enam nii kiiret polnud, sest meie huviobjektid jäid kõik enam-vähem Cite saarele. Olukorra tegi raskemaks ainult see, et mul oli kaasas kohver. Alustasime Notre Dame juurest ja lõpetasime taaskord šoppamistega ja kohvikutes viimaste hetkede nautimisega. Päeva tegi mitu korda vahvamaks kohatine vihm ja tormituul, mis tahtsid pooled korrad mu salli ja kübara ära viia, aga asi lõppes ikkagi hästi. Ilm oli üldse maru hea terve reisi vältel, sest samal ajal kui Eestis oli külmakraadid ja nõme ilm, oli meil selline mõnus septembri alguse päike ning kraadid  varieerusid 13 kraadist kuni 20 kraadini. Kuigi reis kestis kolm päeva, sai maha kõnnitud ikka piisavalt palju kilomeetreid, et meie jaladlihased valutama hakkaksid. Kuigi ma ei suutnud treeneri soovitust kuulda võtta, et käia reisi jooksul jooksmas, siis vähemalt sai igapäevaselt nii palju kõndimist ja treppe, et ka trepitrenni võlud kadusid nüüd pikaks ajaks minu jaoks ära. 
Reisi lõpp oli üpris nukker, sest enamikud meie kotti peidetud juustud visati kontrollis minema, kuid teekond Tartu oli taaskord vähe lõbusam. Ja mis peamine: minu veinid ja muud külakostid jäid täiesti terveks! Reisi jooksul sai selgeks, et kolm piigat pole mitte grammigi muutunud ajast, mil nad viis aastat tagasi kohtusid ning tõenäoliselt oleme viie aasta pärast täpselt samasugused. 
Must liikuv masendus





Au revoir, Paris!

Friday, 17 October 2014

Countdown Pariisini

Ühe päeva pärast puhkan mina juba imeilusa Triumfikaare ja Eiffeli torni all, Seine jõe kallastel Pariisis. Ma ei tea kui kaua olen ma oodanud sinna minekut, sest lõppude lõpuks ei huvitagi mind tegelikult Eiffeli torn, vaid pigem see kunst, ajalugu ja kultuur, mis linnale omane. Saab oma silmaga näha, mida kolme aasta vältel kunstiajaloos õppinud olen ja lihtsalt puhata paariks päevaks sellest rutiinist, mida ma vahetevahel isegi naudin. Reis on kõige klassikalisem sõbrannadega linnatuur kui veel üldse olla saab ja seda kõige paremas mõttes. Kolm päeva tihedalt tegevusi täis ei tohiks küll aega igavlemiseks jätta. Reisi tõttu olen ise ka meeletult hakanud uurima Pariisi ja üldse prantsuse arhidektuuri, kultuuri ja kunsti kohta ( ja vaadanud mitu-mitu korda Les Miserables'i ). Loomulikult olen oma lemmikseriaali Gossip Girl' i kõik Pariisi võttekohad üle otsinud, et sealt mööda jalutada, sest vaadanud umbes 4-5 korda kõik hooajad läbi on juba omaette teema...
Eile tegin suure plaani valmis, kaardistasin kõik kohad ära, valisin kaks raamatut kaasa, kust informatsiooni saaks. Rohkem väga pole planeerinud, sest teades meie reisiseltskonda, siis ütleks, et spontaansus ning muutused plaanides on kõige tüüpilisemad märksõnad. Helistasin veel isale, et uurida, millised veinid oleksid need kõige paremad ning lõppkokkuvõttes sain pea 10-minutilise loengu, et millega peab arevstama, mis nimedega on eriti head jne.
Nii hea on ka trennist puhata, sest hoolimata faktist, et sisehooaeg pole veel täiel rindel käima tõmmatud, vihkan ma seda. Ning lisaks kõigele, mis oleks veel parem, kui lõpetada arvestustenädal ning tõmmata vaheaeg täielikult käima Pariisis?
Stay tuned







Wednesday, 3 September 2014

Kõige vingem viimase gümnaasiumiaasta algus!

Üks natuke pikem postitus, mis peidab endas mitut erinevat etappi. Lugu algab tegelikult minu sünnipäevast, mil Alice ja Lotta otsustasid, et teevad mulle vingerpussi kinkides Laulukaares kiikumise ning kaasas käiv fakt oli, et seda ma ilma nendeta ei tee. Kuigi oli aega terve suvi, otsustasime ikkagi jätta selle viimasele suvevaheaja päevale. Mõte oli mitu asja kombineerida, mistõttu varusime Tallinnas aega, et olla. Aga ega ükski reis, mis nende piigadega ette olen võtnud, ei ole rahulikult ja sündmusteta möödunud. Alustasime sellega, et nt Balti Jaamast Virusse kõndides ei olnud ma tähele pannud, et mul pudel on kotis lahti läinud, mistõttu oli mu järel selline vahva veerada ja lisaks oli mu kotis üsna palju vett. Aga ega see ei saanud ometi morjedada ehk nagu ikka ja alati oli vaja alustada šoppamistega, et leida mulle mantel, mille saime üsna ruttu kätte. Edasi otsustasime otsida üles KLAUS kohviku, millest Alice oli ammu rääkinud. Hea koht, soovitan! Järgmiseks mäletan seda, kuidas mind tabas selline närv, millist polnud varem kogenud. Mitte ükski võistlu- ega eksaminärv ei suutnud võistelda sellega, mida tundsin kui nägin Laululava, sest nüüd ma olin fakti ees, et tagasiminekut pole. Kaks sõpra muidugi kaasa eriti olukorrale ei aidanud, sest nende naeru oli kuulda ka üles ronides :). Ma konkreetselt värisesin ning tõenäoliselt läks mul kaks korda sama palju aega kui teistel, kuid pärast pikka veenmist ja üks-kaks-kolme lugemist (, mis minu puhul reaalselt toimib!) tegin ma selle lõpuks ära. Esimesed 15-20 sekundit oli tunne nagu oleksin vabalangemist sooritama tulnud, aga lõpuks polnud väga vigagi kui välja arvata mu jalgade nii tugev tõmblemine, et seda oli u 20 m pealt näha. AGA kokkuvõttes oli asi igati vaeva väärt ning ületasin ennast ning tegin hüppe ära ! Pilte pole, kui video siin.
Pühapäev oli suurepäraseks soojendajaks esmaspäevale, kui oli viimane gümnaasiumiaasta algus. Pigem oli päev nagu kurb, sest kui hakkasime mõtlema, et kaks aastat on nii kiiresti läinud, siis viimane aasta läheb mitu korda kiireminigi ja seda küll ei tahaks, puhtalt seltskonna pärast. Seepärast oligi vinge näha meie -võiks-isegi-luurele-minna punti jälle koos ning hea oli mõelda, et varsti saab jälle tembutama hakata. Armas oli näha, et meie koolis esimese klassi aktusele viimine oli, on ja jääb meie koolis traditsiooniks, sest need väiksed on ikka totaalsed nunnupallid! Nagu on traditsiooniks saanud, siis taaskord visatakse umbes pool tundi enne aktuse algust mulle kätte leht ning palutakse, et loeksin selle ette. Olen selle koha pealt tavaliselt klassi hädast välja aidanud ning lootsin, et asi sellega piirdubki, kui lõpetasin sellega, et pidin väikestele koolijütsidele ka väikese kõne pidama. Kiirelt ja kokkuvõtvalt: loodan, et vanemad nüüd nii pettunud ja vihased mu peale ka pole :) .



Minu forever and ever B&B (Bold and Beautiful) gäng 
Kogu kompott leidis ilusa lõpu, kui mu klassijuhataja helistas mulle ning pakkus võimalust minna kuulama USA presidendi Barak Obama kõnet, millele ma kiirelt oma jah sõna andsin. Päev oli ise-enesest tore, sest läksime juba hommikul,et saaks niisama Tallinna peal ringi kolada. Rongisõit oli vahvam, kui lootsin ning samuti ka vanalinnas ringirändamine. Enne nordeasse siirdumist jõudsin ka sõpradega kokku saada ning päeva rahulikult võtta. Kuid isegi tunniajane ootamine järjekorras, et saaks turvakontrolli ära teha, ei morjendanud meid. Enne kõnet saime rahulikult juttu ajada ning MEPi seltskonnaga pilte teha. Lõpuks siirdus igaüks oma kohale ning jäi kõnet ootama. Kõik oli täpselt nagu filmis või konsterdil, et kõik tõusevad püsti ja aplodeerivad. Kõne oli hea, meeldiv oli kuulata inglise keelt ameerika variatsiooniga ning ei saa mainimata jätta, et ta on ikkagi hea kõnemees ja rahvaga suhtleja. Kõne keskendus julgeolekule ning turgutas noori positiivsele mõtlemisele ja idealismile, sest just need olevatki edu alustalad. Kõne oli huvitav ning oli rikastatud ka Eesti faktidega ajaloost ja kultuurist, mis on hea märk, et eeltööd on ikka tehtud. Hiljem tulime rongi peale, sest järgmine päev on ikkagi ju tavaline koolipäev. Tõenäoliselt kõige lahedam kolmapäev ning ei oleks tahtnud seda kuidagi teist moodi veeta, sest selline võimalus on elus küll vaid üks kord.
MEPi inimesed



Monday, 25 August 2014

Eesti noorte meistrivõistlused 2014

Lühidalt, ma luban. Ei peatu teemal pikalt, kuna pole väga millestki rääkida. Augusti teine pool on rahulikult läinud, sest puudusid raskusega jooks tööle ja tagasi ning kerge trenn töö juures ning üldse kasutasin igat vabat hetke puhkamiseks, kuna tean, et antud koormuse juures põleksin koolis juba teisel nädalal läbi.
ENMV võistlesin see aasta ainult ühesega ning seda seetõttu, et pole paarilist, kellega suuremat paati sõita ja samas pole mul kunagi ühese seltskonna vastu midagi olnud. Laupäeva hommikul sain normaalselt magada ning ärgata ( loe: äratus polnud kella 6 paiku). Kella 9 paiku alustasime teekonda Pärnu poole, kuhu ma sõitsin koos kohtunikega. Minu sõidus polnud eelsõitu osavõtjate nappuse tõttu, sest tundus, et mindi pigem paarisaerulisetel kahepaatidel medalit püüdlema kui ühestel. Finaali algusaeg oli 16.30, mis oli igati sobilik, sest polnud kiirustamist, vaid sain endale kohaselt logeleda ning puhata. Ootusi just eriti polnud, kuna varasemad trennid ei olnud just kõige paremaid tulemusi näidanud. Distants ( 2000 m) möödus üleootuste kiiresti ning kuna polnud Pärnule kohast tugevat tuult ega lainet, mis oleksid võinud mind segada, lõpetasin teisena. Tunne oli hea, kuna tundus, et suhteliselt ökonoomse sõidu olin teinud, samas enda tehnikaga küll rahule ei jäänud. Õnneks on sõit filmitud ehk saan hiljem veidi analüüsida. Selle aastastelt Eesti täiskasvanute ja noorte meistrivõistlustelt on siis medalikomplekt koos: N8+ I koht , TA 1x II koht (TA tähistab tüdrukute a-klassi ehk viimast juuniori aastat) ning N4- III koht (4- tähistab üksikaeru rooliata neljapaati).
Hiljem jäin Karolinale kaasa elama ning pärast sõitu suundusime suvilasse. Õhtut nautisime täiega, sest olime kahekesi kaugel muredest ning saime ka rahulikult puhata. Järgmise päeva hommik oli mul rahulik, kuna teisel päeval enam sõitu polnud. Selle asemel otsustasin minna Pärnu peale šoppama ning lihtsalt ilma nautima, kuna polnud ammu enam niisama Pärnu peal tuuritanud. Alustasin hommiku kohvikutiiruga ning jätkasin Pärnu keskuse ja Port Arturiga, kus kohtasin üht tuttavat, keda alguses ära ei tundnudki :). Rahulik päev lõppes sellega, et abistasin ning olin kohtunikele assistendiks, et natukenegi kasulik olla.
Üldjoontes võib öelda, et hea rahulik nädalavahetus oli ning ootasin pikisilmi, et võistlus läbi saaks. Ning just sellepärast, et lõpuks on mul aega iseendale ning saan ka enne kooli veidi tööst ja trennist puhata.

Kerge õhtune trenn


Wednesday, 6 August 2014

Kuumalaine ja EMV

Aeg on sealmaal, et juulile tagasivaadates leidsin, et olen jõudnud üpriski palju tegelikult ära teha. Kuu alguses sai käidud laulupeol, mis oli vägagi seiklusterohke ning kuidagi oodatust parem. Samuti olin tubli laps ja käisin vanaemal haiglas külas ja viisin talle kooki! Juuli, või kui siis aus olla siis ka kogu mu ülejäänud suvi, ühes ja samas rütmis: töö-trenn. Tööst vabadel päevadel saab trenni tehtud ja suve nautimiseks on vähe aega olnud, kuid lohutan sellega, et juulikuus olid ka enamik mu sõpru kuskil välismaal ehk suutsin ennast välja vabandada, miks ma välja täna õhtul minna ei viitsi. Samas suvi on päris lahe, sest töökoht pole ka kõige hullem- rannavalvuri tööl on plusse lisaks sellele, et ilusasti pruuniks saab! Tegelikult on suvi päris mõnusalt möödunud: 1. Ostsin koju endale sporditarbeid, et saaks ka kodus trenni tegema hakata. 2. Käinud Tartuffil, mis on eneseületus mulle, kuna ma üldjuhul ei viitsi pärast tööd/trenni ennast liigutada. 3. Lugenud palju raamatuid ning hakanud end ettevalmistama sügisel toimuvateks keeletestideks. 4. Reisi planeerimine- jah, asi on nüüd ametlik! Mina, Lotta ja Alice lähme sügisvaheajal Pariisi puhkama. 5. Olen selle suvega õppinud isegi veidi süüa tegema, mille üle olen tõsiselt uhke, sest kui veebruaris taoline olukord oli, elasin kaks nädalat põhimõtteliselt võileibade peal. Minu selle suve lemmikud on isetehtud smuuti ja puuvilja salat ning üht neist, olenevalt tujust, valmistan ma pea iga päev. Sellised väiksed asjad ongi suve mõnusaks teinud ning seetõttu on ka meeleolu chill.
Aga nüüd Eesti Meistrivõistlustest ka veidi. Mina, kes ma absoluutselt üksikaeru sõita ei oska, kui aus olla siis üldse suuri paate, pandi sõitma üksikaeru neljast ja kaheksast. Kokku sõita kummagi paadiga ei saanud enne võistluspäeva kordagi, ainult poolikutes koosseisudes. Kohale jõudnud, alustasime koheselt paatide kokkupanekuga, sest tahtsime enne startide algust ka kaheksasega väikse trenni teha ning kokkusõitu harjutada. Enne võistlusi jõudsin isaga veel käia linna peal ilma nautimas ja söömas. Kõigepealt oli neljane, millest mul just suurt vaimustust polnud ning seega lootus, et medalile tõmbame, üliväike. Kuid me üllatasime iseendaidgi vist, sest pronks tuli ära ning teisele kohale kaotust kõigest 0.2 sekundit. Pärast seda toimus koheselt kaheksasesse ümberistumine, kuid nagu alati, ei saanud Tartu paatkond seegi kord rahulikult teele asuda, sest paadi seade oli vale, kohtade ümberjaotus, abikronsa stardis lahtitulemine ja kollane kaart olid just need, mis näitasid, et sellest sõidust ei tule midagi välja. Kuid eksisime siingi, sest hoolimata tehtud konnast ja stardis eelviimaseks olemist, tõmbasime endid kullale ära. Traditsiooniline roolitüdruku vetteviskamine ja ise järelehüppamine läbi, kiirustasin koheselt riideid vahetama, et jõuda oma vanasia juubelile.
Pildid on saadud Delfist.



Sunday, 29 June 2014

Trakai, Leedu

Reede varahommikune äratus polnud pooltki nii hull, kui olin arvanud, sest kell 4 hakkasimegi juba Leedu poole sõitma. Reis polnud iseenesest pikk- Tartust Trakaisse umbes 7 tundi. Kohale jõudes oli päike väljas, mida polnud meie, põhjast tulnud rahvas, juba ammu näinud. Paadid kokku ning puhkama. Reedel toimus siis eelsõitude eelsõit, et jaotada eelsõitude rahvas vastavatele radadele. Õhtul ööbisime hotellis, kus Wi-Fi saamiseks pidime fuajees istuma ning mille üle ma päris kaua vingusin. Aga tuleb tõdeda, et igal halval asjal on ka oma hea külg. Nimelt kuulsin ma üht meest päris kaua administratsioonis uurimas erinevate sauna- ja muude teenuste kohta, aga ei pööranud suuremat tähelepanu vaid hakkasin emaga Skype's rääkima. Hiljem tuli ta meie juurde ning hkkas uurima, et kust me pärit oleme. Tuli välja, et tegu oli väliseestlasega, kes USA's juba üle 50-ne aasta elanud. Hakkasime pikemalt rääkima, sest peab mainima, et see oli üsna ootamtu kohtumine. Lisaks kõigele tuli välja, et tal on kohalike USA ülikoolidega head suhted ning on ise ka seotud nendega, mistõttu andis ta vajalike inimeste visiitkaardid ning ütles, et soovi korral võin kirjutada ning kindlasti mainida antud kohtumist. Mees oli üpris rõõmus, kui kuulis, et mul ongi plaanid vaikselt ookeani taha õppima minna ning lubas aidata mind, kui soovi on. Mõnikord ikka juhtub toredaid asju ning ega head kontakid kunagi kahjuks just ei tule.
Järgmisel hommikul ärkasin juba kell 7, sest kell 9.05 oli juba eelsõidu start ning 14.35 algas juba finaal. Peab mainima, et see oli vist üks mõnusamaid võistlusi, kuna oli rahulik meeleolu, mille tingis teadmine, et saan minna linna ja lossi pärast võistlusi uurima. Ilm oli laupäeval fantastiline, mis tähendab seda, et enamjaolt oli selge ilm, päike paistis ( tekitas isegi randid) ning soe õhk ja mis peamine- lainet ja tuult polnud praktiliselt ollagi, vähemalt minu sõitude ajal. Ajaga ma nuriseda ei tohi, sest trennis pole korralikult saanud töö tõttu käiagi.
Pärast võistlust võtsin paadi lahti, pakkisin ta kile sisse ning tõttasin linna poole. Ega seal midagi nii väga vaadata polnudki, kuid minu postkaardi hullus sundis mind ikka aina edasi minema, et midagi leiaks. Lõpuks otsustasin ka lossis ära käia, mis on linna peamine vaatamisväärsus. Midagi nii väga erilist polnud, kuid ilus oli küll. Nende kahe päeva jooksul nägin ära ka neljad (!) pulmad ning ka muid pidustusi lossis. Kuid Leedu suudab mind ikka ja jälle vist üllatada, sest kuigi olime nn turismilinnas oli söögikohas, kus käisime, vetsupoti asemel lihtsalt auk maa sees. Ning eks nende väikseid muid veidrusi oli veel lisaks sellele, et kui küsid midagi inglise keeles, saad vastuse vene keeles. Aga las nee jääda ka järgmiseks korraks. Pühapäeva hommikul umbes 3 paiku jõudsingi oma kolme suure koti, teki ja padjaga lõpuks õnnelikult koju tagasi.








Tuesday, 25 March 2014

Eesti suursaadikul külas

Viimased päevad läksid vägagi kiiresti. Nii kiiresti, et raske on juba sündmusi järjekorda panna, kuna kõik asjad toimusid välgukiirusel. Neljapäeval oli GA'ks (General Assembly ehk peaassamblee) ettevalmistumine, kus tutvustasime kahele teisele komiteele oma resolutsiooni ning nemad tutvustasid oma töid põgusalt meile. Õnneks oli päev ka lühike, saime valmistuda õhtuseks peoks. Pidudest siis nii palju, et need olid pea igal õhtul, ainult erinevate official dinner'te õhtutel neid polnud. Meil oli kaks ametlikku õhtusööki ning kolmanda tekitasime enda komiteega lihtsalt juurde. Esimene õhtusöök oli komitee õhtusöök, kus rääkisime oma kogemustest ning kuidas meile sessioon meeldib/ei meeldi. Teine õhtusöök oli juba väheke tõsisem, kuna see oli delegatsiooni õhtusöök ning see toimus Eesti suursaatkonnas. Mul pole vist elusees ühtegi nii lõbusat ja naljakat õhtut veel olnud. Sellest võib märku anda seegi, kui taksojuht täiesti surmtõsise näoga küsib, kas me oleme narkootikume tarvitanud. See küttis asja veelgi hullemaks kahjuks. :) Suursaatkonnas ajasime Matiga juttu ning sõime meie jaoks spetsiaalselt valmistatud toitu. Huvitav oli kuulata, mis telgitagustes tegelikult toimub. Pärast seda kohtusime Eesti korraaldajatega. Viimane õhtusöök leidis aset terve komiteega.
Sessioon lõppes kahepäevase GA'ga, mis toimus riia loodusteaduste ülikoolis. 14, mis mahutati kahele päevale ära, olid täis tööd ning pühendumist. Meie suureks õnnestumiseks võib lugeda suuruselt teise häälteenamusega resolutsiooni läbiminemine. See oli tõesti hea uudis, sest olime kindlad, et meie resolutsioonist õigesti aru ei saada nign kõik proovivad seda maha teha. Meie õnneks oli meie komitee vastu tehtud vastukõne nii meie teemast mööda, mis kindlustas veelgi enam meie resolutsiooni kindlust ning kõik väärarvamused lükati ümber. Viimased õhtud möödusid pärast pidusi attack speech'de ja kõnede kirjutamisega. Ütleme nii, et kell 2 öösel pole see just eriti mõnus. Sellest võib märku anda isegi see, et jäin oma kõne peale magama. Kojutulemine oli pühapäeva hommikul 8.40. Kõmpisime läbi Riia kesklinna Eesti lipp kõrgel ja seepeale lauldi meile Balti keti laulu. Kurb oli lahkuda, sest sõbrad jäid maha, mugav hotelliteeninud, mis sisaldas toa koristamist, häid ja mitmekesiseid sööke, tööpäevi ja õhtusi väljaskäike.
Eestisse jõudnud oli meil kõigil kergelt peavalu ning uni tuli ka peale.
Pühapäeval sain väljapuhata, et esmaspäeva hommikul kohe Tallinnasse sõita. Läksin intervjuule, mis läks väga aia taha. Aga loodame ikkagi parimat antud olukorrast. Samas kohtusin Itaalia arhidektiga, kes oli Eestis elanud juba 4 aastat. Lisaks kohtusin sõjaväe kindralite salgaga ja tutvusin Tallinna vanalinnaga.
Ühesõnaga oli hea päev ka puhata pärast Riiat ja lihtsalt nautida päeva.
Nüüd, kus kohustusi hakkab vähemaks jääma, pean hakkama SAT'deks õppima. Korralikult ja põhjalikult, et need ikka väga headele tulemustele ära teha.
Nüüd hakkabki tavaline kooliaeg peale. Ausaltöeldes korrutaks oldud aja veel sajaga, et ei peaks reaalsusesse tagasi tulema.
Keep calm and travel!
Rohkem pilte: http://fotoalbum.ee/photos/MariAnnLepp/sets/1408295
Enne kontserdit





Pagaripood

UK, Türgi, Eesti

Aknast vaade tänavale

Meie hotelli hoov

Eestlased :)

Öine Riia vaade

Resolutsioon läks läbi!