Sunday, 29 June 2014

Trakai, Leedu

Reede varahommikune äratus polnud pooltki nii hull, kui olin arvanud, sest kell 4 hakkasimegi juba Leedu poole sõitma. Reis polnud iseenesest pikk- Tartust Trakaisse umbes 7 tundi. Kohale jõudes oli päike väljas, mida polnud meie, põhjast tulnud rahvas, juba ammu näinud. Paadid kokku ning puhkama. Reedel toimus siis eelsõitude eelsõit, et jaotada eelsõitude rahvas vastavatele radadele. Õhtul ööbisime hotellis, kus Wi-Fi saamiseks pidime fuajees istuma ning mille üle ma päris kaua vingusin. Aga tuleb tõdeda, et igal halval asjal on ka oma hea külg. Nimelt kuulsin ma üht meest päris kaua administratsioonis uurimas erinevate sauna- ja muude teenuste kohta, aga ei pööranud suuremat tähelepanu vaid hakkasin emaga Skype's rääkima. Hiljem tuli ta meie juurde ning hkkas uurima, et kust me pärit oleme. Tuli välja, et tegu oli väliseestlasega, kes USA's juba üle 50-ne aasta elanud. Hakkasime pikemalt rääkima, sest peab mainima, et see oli üsna ootamtu kohtumine. Lisaks kõigele tuli välja, et tal on kohalike USA ülikoolidega head suhted ning on ise ka seotud nendega, mistõttu andis ta vajalike inimeste visiitkaardid ning ütles, et soovi korral võin kirjutada ning kindlasti mainida antud kohtumist. Mees oli üpris rõõmus, kui kuulis, et mul ongi plaanid vaikselt ookeani taha õppima minna ning lubas aidata mind, kui soovi on. Mõnikord ikka juhtub toredaid asju ning ega head kontakid kunagi kahjuks just ei tule.
Järgmisel hommikul ärkasin juba kell 7, sest kell 9.05 oli juba eelsõidu start ning 14.35 algas juba finaal. Peab mainima, et see oli vist üks mõnusamaid võistlusi, kuna oli rahulik meeleolu, mille tingis teadmine, et saan minna linna ja lossi pärast võistlusi uurima. Ilm oli laupäeval fantastiline, mis tähendab seda, et enamjaolt oli selge ilm, päike paistis ( tekitas isegi randid) ning soe õhk ja mis peamine- lainet ja tuult polnud praktiliselt ollagi, vähemalt minu sõitude ajal. Ajaga ma nuriseda ei tohi, sest trennis pole korralikult saanud töö tõttu käiagi.
Pärast võistlust võtsin paadi lahti, pakkisin ta kile sisse ning tõttasin linna poole. Ega seal midagi nii väga vaadata polnudki, kuid minu postkaardi hullus sundis mind ikka aina edasi minema, et midagi leiaks. Lõpuks otsustasin ka lossis ära käia, mis on linna peamine vaatamisväärsus. Midagi nii väga erilist polnud, kuid ilus oli küll. Nende kahe päeva jooksul nägin ära ka neljad (!) pulmad ning ka muid pidustusi lossis. Kuid Leedu suudab mind ikka ja jälle vist üllatada, sest kuigi olime nn turismilinnas oli söögikohas, kus käisime, vetsupoti asemel lihtsalt auk maa sees. Ning eks nende väikseid muid veidrusi oli veel lisaks sellele, et kui küsid midagi inglise keeles, saad vastuse vene keeles. Aga las nee jääda ka järgmiseks korraks. Pühapäeva hommikul umbes 3 paiku jõudsingi oma kolme suure koti, teki ja padjaga lõpuks õnnelikult koju tagasi.