Wednesday, 6 August 2014

Kuumalaine ja EMV

Aeg on sealmaal, et juulile tagasivaadates leidsin, et olen jõudnud üpriski palju tegelikult ära teha. Kuu alguses sai käidud laulupeol, mis oli vägagi seiklusterohke ning kuidagi oodatust parem. Samuti olin tubli laps ja käisin vanaemal haiglas külas ja viisin talle kooki! Juuli, või kui siis aus olla siis ka kogu mu ülejäänud suvi, ühes ja samas rütmis: töö-trenn. Tööst vabadel päevadel saab trenni tehtud ja suve nautimiseks on vähe aega olnud, kuid lohutan sellega, et juulikuus olid ka enamik mu sõpru kuskil välismaal ehk suutsin ennast välja vabandada, miks ma välja täna õhtul minna ei viitsi. Samas suvi on päris lahe, sest töökoht pole ka kõige hullem- rannavalvuri tööl on plusse lisaks sellele, et ilusasti pruuniks saab! Tegelikult on suvi päris mõnusalt möödunud: 1. Ostsin koju endale sporditarbeid, et saaks ka kodus trenni tegema hakata. 2. Käinud Tartuffil, mis on eneseületus mulle, kuna ma üldjuhul ei viitsi pärast tööd/trenni ennast liigutada. 3. Lugenud palju raamatuid ning hakanud end ettevalmistama sügisel toimuvateks keeletestideks. 4. Reisi planeerimine- jah, asi on nüüd ametlik! Mina, Lotta ja Alice lähme sügisvaheajal Pariisi puhkama. 5. Olen selle suvega õppinud isegi veidi süüa tegema, mille üle olen tõsiselt uhke, sest kui veebruaris taoline olukord oli, elasin kaks nädalat põhimõtteliselt võileibade peal. Minu selle suve lemmikud on isetehtud smuuti ja puuvilja salat ning üht neist, olenevalt tujust, valmistan ma pea iga päev. Sellised väiksed asjad ongi suve mõnusaks teinud ning seetõttu on ka meeleolu chill.
Aga nüüd Eesti Meistrivõistlustest ka veidi. Mina, kes ma absoluutselt üksikaeru sõita ei oska, kui aus olla siis üldse suuri paate, pandi sõitma üksikaeru neljast ja kaheksast. Kokku sõita kummagi paadiga ei saanud enne võistluspäeva kordagi, ainult poolikutes koosseisudes. Kohale jõudnud, alustasime koheselt paatide kokkupanekuga, sest tahtsime enne startide algust ka kaheksasega väikse trenni teha ning kokkusõitu harjutada. Enne võistlusi jõudsin isaga veel käia linna peal ilma nautimas ja söömas. Kõigepealt oli neljane, millest mul just suurt vaimustust polnud ning seega lootus, et medalile tõmbame, üliväike. Kuid me üllatasime iseendaidgi vist, sest pronks tuli ära ning teisele kohale kaotust kõigest 0.2 sekundit. Pärast seda toimus koheselt kaheksasesse ümberistumine, kuid nagu alati, ei saanud Tartu paatkond seegi kord rahulikult teele asuda, sest paadi seade oli vale, kohtade ümberjaotus, abikronsa stardis lahtitulemine ja kollane kaart olid just need, mis näitasid, et sellest sõidust ei tule midagi välja. Kuid eksisime siingi, sest hoolimata tehtud konnast ja stardis eelviimaseks olemist, tõmbasime endid kullale ära. Traditsiooniline roolitüdruku vetteviskamine ja ise järelehüppamine läbi, kiirustasin koheselt riideid vahetama, et jõuda oma vanasia juubelile.
Pildid on saadud Delfist.



No comments:

Post a Comment