Wednesday, 3 September 2014

Kõige vingem viimase gümnaasiumiaasta algus!

Üks natuke pikem postitus, mis peidab endas mitut erinevat etappi. Lugu algab tegelikult minu sünnipäevast, mil Alice ja Lotta otsustasid, et teevad mulle vingerpussi kinkides Laulukaares kiikumise ning kaasas käiv fakt oli, et seda ma ilma nendeta ei tee. Kuigi oli aega terve suvi, otsustasime ikkagi jätta selle viimasele suvevaheaja päevale. Mõte oli mitu asja kombineerida, mistõttu varusime Tallinnas aega, et olla. Aga ega ükski reis, mis nende piigadega ette olen võtnud, ei ole rahulikult ja sündmusteta möödunud. Alustasime sellega, et nt Balti Jaamast Virusse kõndides ei olnud ma tähele pannud, et mul pudel on kotis lahti läinud, mistõttu oli mu järel selline vahva veerada ja lisaks oli mu kotis üsna palju vett. Aga ega see ei saanud ometi morjedada ehk nagu ikka ja alati oli vaja alustada šoppamistega, et leida mulle mantel, mille saime üsna ruttu kätte. Edasi otsustasime otsida üles KLAUS kohviku, millest Alice oli ammu rääkinud. Hea koht, soovitan! Järgmiseks mäletan seda, kuidas mind tabas selline närv, millist polnud varem kogenud. Mitte ükski võistlu- ega eksaminärv ei suutnud võistelda sellega, mida tundsin kui nägin Laululava, sest nüüd ma olin fakti ees, et tagasiminekut pole. Kaks sõpra muidugi kaasa eriti olukorrale ei aidanud, sest nende naeru oli kuulda ka üles ronides :). Ma konkreetselt värisesin ning tõenäoliselt läks mul kaks korda sama palju aega kui teistel, kuid pärast pikka veenmist ja üks-kaks-kolme lugemist (, mis minu puhul reaalselt toimib!) tegin ma selle lõpuks ära. Esimesed 15-20 sekundit oli tunne nagu oleksin vabalangemist sooritama tulnud, aga lõpuks polnud väga vigagi kui välja arvata mu jalgade nii tugev tõmblemine, et seda oli u 20 m pealt näha. AGA kokkuvõttes oli asi igati vaeva väärt ning ületasin ennast ning tegin hüppe ära ! Pilte pole, kui video siin.
Pühapäev oli suurepäraseks soojendajaks esmaspäevale, kui oli viimane gümnaasiumiaasta algus. Pigem oli päev nagu kurb, sest kui hakkasime mõtlema, et kaks aastat on nii kiiresti läinud, siis viimane aasta läheb mitu korda kiireminigi ja seda küll ei tahaks, puhtalt seltskonna pärast. Seepärast oligi vinge näha meie -võiks-isegi-luurele-minna punti jälle koos ning hea oli mõelda, et varsti saab jälle tembutama hakata. Armas oli näha, et meie koolis esimese klassi aktusele viimine oli, on ja jääb meie koolis traditsiooniks, sest need väiksed on ikka totaalsed nunnupallid! Nagu on traditsiooniks saanud, siis taaskord visatakse umbes pool tundi enne aktuse algust mulle kätte leht ning palutakse, et loeksin selle ette. Olen selle koha pealt tavaliselt klassi hädast välja aidanud ning lootsin, et asi sellega piirdubki, kui lõpetasin sellega, et pidin väikestele koolijütsidele ka väikese kõne pidama. Kiirelt ja kokkuvõtvalt: loodan, et vanemad nüüd nii pettunud ja vihased mu peale ka pole :) .



Minu forever and ever B&B (Bold and Beautiful) gäng 
Kogu kompott leidis ilusa lõpu, kui mu klassijuhataja helistas mulle ning pakkus võimalust minna kuulama USA presidendi Barak Obama kõnet, millele ma kiirelt oma jah sõna andsin. Päev oli ise-enesest tore, sest läksime juba hommikul,et saaks niisama Tallinna peal ringi kolada. Rongisõit oli vahvam, kui lootsin ning samuti ka vanalinnas ringirändamine. Enne nordeasse siirdumist jõudsin ka sõpradega kokku saada ning päeva rahulikult võtta. Kuid isegi tunniajane ootamine järjekorras, et saaks turvakontrolli ära teha, ei morjendanud meid. Enne kõnet saime rahulikult juttu ajada ning MEPi seltskonnaga pilte teha. Lõpuks siirdus igaüks oma kohale ning jäi kõnet ootama. Kõik oli täpselt nagu filmis või konsterdil, et kõik tõusevad püsti ja aplodeerivad. Kõne oli hea, meeldiv oli kuulata inglise keelt ameerika variatsiooniga ning ei saa mainimata jätta, et ta on ikkagi hea kõnemees ja rahvaga suhtleja. Kõne keskendus julgeolekule ning turgutas noori positiivsele mõtlemisele ja idealismile, sest just need olevatki edu alustalad. Kõne oli huvitav ning oli rikastatud ka Eesti faktidega ajaloost ja kultuurist, mis on hea märk, et eeltööd on ikka tehtud. Hiljem tulime rongi peale, sest järgmine päev on ikkagi ju tavaline koolipäev. Tõenäoliselt kõige lahedam kolmapäev ning ei oleks tahtnud seda kuidagi teist moodi veeta, sest selline võimalus on elus küll vaid üks kord.
MEPi inimesed



No comments:

Post a Comment