Wednesday, 22 October 2014

Pariisi pande

Hoiatan ette, et selle postitusega juba ruttu ei lähe, sest hoolimata reisi lühisusest oli seiklusi mitme nädala jagu. Pariisis tähistasin Hanna-Lotta ja Alicega ( kuna nad olid Twitteris pahased, et ma neid ei maininud, siis heastan selle blogis) oma viie aasta möödumist hetkest kui me kohtusime. Ning kuna mitte keegi meist ( välja arvatud Alice üheks päevaks) polnud Pariisi näinud, siis tundus see täpselt õige paigana.
Lühike linnareis sai alguse laupäeva hommikul, kui Lotta võttis mind Alicega auto peale, et minna Riia lennujaama. Kuna terve pande just väga tihti ei kohtu, siis alustasimegi reisi juba nii, et Riia lennujaama jõudes olime rääkimisest ja naermisest väsinud. Kõik need suuremad emotsioonid jõudsid kohale alles lennukis, sest enam tagasi minna polnud võimalik. Oli üpris mõnus tunne astuda lennukist välja 21 kraadise õhusooja kätte, sest lennukisse olime Riias läinud kõigest hädise 4 kraadiga. Leeke lisas meie tunnetelõkkele see, kui me alustasime bussisõitu kesklinna ning vahepeal kadusid inimesed bussist kuid ka bussijuht. Hotelli jõudmine oli ka üpris üle kivide ja kändude, sest me ei leidnud oma ööbismispaika üles, kuna asus kuskil eriti väikses kõrvaltänavas. Mina olin nii väsinud, et ma poleks vist isegi pahaks pannud, kui oleksime pidanud öö tänaval veetma, aga õnneks oli mul kaks teist reisikaaslast, kes hoolitsesid, et me ikka hotelli jõuaksime. Järgmine päev algas meil suhteliselt varakult ning suundusime koheselt Luxemburgi aeda ja paleesse, minu arust senimaani kõige huvitavam ja ilusam kompleks, mida näinud olen, sest ilusa ilma tõttu oli ka aed väga kaunis. Mööda väikseid tänavaid lonkisime Seini kalda äärde ning teekond viis üpris ruttu Musee d'Orsay juurde, kus veetsime tubli mitu tundi. Võimas oli lõpuks näha kõiki neid maale ja skulptuure, mida varem olime kunstiajaloos õppinud ning näinud neid arvuti väikese ekraani pealt, nüüd aga hoopis (olenevalt maalist ka ) terve seina suurusena. Kõndisime ka mööda Invaliidide kirikust, mille kuldse kupli all lebas sõber Napoleon 6 sarkofaagi sees, ja armeemuuseumist. Pariisis on see hea, et Euroopa Liidu õpilased ( kuni 25 eluaastani) saavad enamikesse muuseumidesse tasuta sisse, aga tuleb arvestada, et Eiffeli torni sugustel ehitistel tuleb ikkagi raha välja käia. Jalutasime Eiffeli torni ümbruses ja lõpuks istusime koos veini, juustu ja viinamarjadega torni ette istuma ja ootama iga täistunni alguses toimuvat sädelust, mis kestab ligikaudu 5 minutit. Me leidsime ka sõpru Tuneesiast, kes olid ka esimest päeva Pariisis, kuid neil olid natuke teistsugused eesmärgid kui meil. Kella kümneks oli meil piletid ostetud, et minna torni teisele korrusele, kus avanes hingematvalt hea vaade. Tornis olime kokku tunnikese ning alla otsustasime minna jala, mis on ikkagi üsna jube inimese jaoks, kes kardab kõrgusi. Kuid ega esimene päev ei lähe mitte kunagi rahulikult, mis väljendus meie hotellis alles. Nimelt öeldi, et peame hakkama tuba vahetama, aga kui sa oled rampväsinud ning esimeseks plaaniks on heita voodisse ja mitte midagi teha, siis mõte, et pead kogu toa kokku pakkima ja kolima korrus kõrgemale ei tundu just eriti kutsuv. Sama kutsuv oli ka meie hotelli hommikusöök, kus söögiks oli lihtsalt kaks saia põhimõtteliselt. Õnneks olime me natukene ennast harjutanud selle mõttega, aga jah, saia ei taha enam, lihtsalt ei taha.









Teine päev algas samuti üpris varakult nagu ka eelmine ja hommik algas läbi linna jalutamisega, et näha seda mõnusalt kiiret esmaspäeva hommikut, mida me siiski väga ei näinud. Jalutuskäik lõppes Louvre' juures, mille järjekord võis isegi ulatuda paarisajast kuni 500 meetrini. Kuigi oli pikk järjekord, liikus see kiiresti ehk umbes kõige hilisemalt kolmveerand tundi hiljem olime juba majas sees. Louvre pani mõtlema, et kuidas oli sajandeid tagasi üldse võimalik jõuda ühest lossi otsast teise, sest me jalutasime ühe korruse saalid läbi umbes 2 tunniga ( mainida tuleks, et me ei seisnud iga maali ees, vaid kõndisime aeglases tempos edasi). Mulle tundus küll utoopilisena jõuda näiteks teise maja otsa vähem kui poole tunniga ja seda liialdamata. Nägime ära Mona Lisa, mis minu jaoks polegi nii väga eriline, sest mu isa, kes kunagi on ka Pariisis käinud, tõi mulle maali koopia, mis juba mitmeid aastaid mu seina peal ripub. Minu lemmikuks jääb ikkagi "Vabadus viib rahva barrikaadidele," millele ma olin nõus ikkagi natuke rohkem aega panustama, kui lihtsalt mööda kõndimine. Ära nägime ka kuningate eluruumid, nende mööbli, nipsasjad ning ka kroonid. Paljud kindlasti mõtlevad, et mis see Louvre ikka on, aga käsi südamel ütlen, et mitte mingi hinna eest ei jõua käia kõik neli korrust läbi nii, et sa ka mõtled kaasa, mistõttu soovitati ka informatsioonis meile käia mitmel päeval paari tunni kaupa, sest siis on ka kasu. Palju oli kunstikoolide õpilasi: kes kuulas, kes maalis, kes joonistas, kes kirjutas üles. Päeva nautisime edasi Louvre'i taga olevas aias creppe süües. Päev nägi ette veel Petite ja Grand Palaise külastust ning Pont Alexandre III silla nägemist, mis kulmineerus Champs Elysees'l šoppamisega. Kella kuue paiku läksime minu erilise lemmiku Triumfikaare tippu, kus oli sama hea vaade kui Eiffeliltki. Õhtu lõpuks olime üsna väsinud ning hakkasime kodu poole liikuma lootes ära näha veel Opera Garnieri tee peal. Oli teine päev ning veinipoodi, mis oleks lahti olnud, polnud ma siiamaani kohanud. Seepeale otsustasin ma alla anda ning otsisin veine kaasa suvalisest toidupoest, kurb, sest veinipood oleks juba iseenesest kogemus olnud. Kurb on ka, et reis jäi nii lühikeseks, et ei jõudnud klaasist linnaossa, mida mu isa palavalt oli soovitanud just huvitavate ehitiste poolest, aga nüüd on vähemalt põhjust miks tagasi minna. Fun fact ka meie hotellist, mis Internetis esitles ennast kui wi-figa hotelli, aga kohale jõudes minis administraator, et vahetevahel võib see kohati ära kaduda. Ma sain ainult korraks wi-fisse kolme päeva jooksul. Samas see oli hea, sest nautisin reisi, aga samas ei saanud ka ühtegi vajalikku kirja ära saadetud, mis plaanis oli. 







III päev algas rahulikumalt, kuna meil enam nii kiiret polnud, sest meie huviobjektid jäid kõik enam-vähem Cite saarele. Olukorra tegi raskemaks ainult see, et mul oli kaasas kohver. Alustasime Notre Dame juurest ja lõpetasime taaskord šoppamistega ja kohvikutes viimaste hetkede nautimisega. Päeva tegi mitu korda vahvamaks kohatine vihm ja tormituul, mis tahtsid pooled korrad mu salli ja kübara ära viia, aga asi lõppes ikkagi hästi. Ilm oli üldse maru hea terve reisi vältel, sest samal ajal kui Eestis oli külmakraadid ja nõme ilm, oli meil selline mõnus septembri alguse päike ning kraadid  varieerusid 13 kraadist kuni 20 kraadini. Kuigi reis kestis kolm päeva, sai maha kõnnitud ikka piisavalt palju kilomeetreid, et meie jaladlihased valutama hakkaksid. Kuigi ma ei suutnud treeneri soovitust kuulda võtta, et käia reisi jooksul jooksmas, siis vähemalt sai igapäevaselt nii palju kõndimist ja treppe, et ka trepitrenni võlud kadusid nüüd pikaks ajaks minu jaoks ära. 
Reisi lõpp oli üpris nukker, sest enamikud meie kotti peidetud juustud visati kontrollis minema, kuid teekond Tartu oli taaskord vähe lõbusam. Ja mis peamine: minu veinid ja muud külakostid jäid täiesti terveks! Reisi jooksul sai selgeks, et kolm piigat pole mitte grammigi muutunud ajast, mil nad viis aastat tagasi kohtusid ning tõenäoliselt oleme viie aasta pärast täpselt samasugused. 
Must liikuv masendus





Au revoir, Paris!

No comments:

Post a Comment