Monday, 14 December 2015

Kuidas mul ikka veel pole dokumendid korras

Küllap saate aru, kuidas ma veidikene oktoobrikuu keskpaigas rahutuks muutusin, kui nägin klassikaaslaste käes Emirates ID kaarti, kuid mulle polnud mittemingisugust kirja tulnud, et võiksin loota peatset dokumentide kättesaamist. Peagi sammusin vastavasse kontorisse koolis ja mulle anti teada, et küll paari nädala jooksul tuleb. Paar nädalat hiljem öeldi, et tundub, et minu dokumentide tellimus ei läinud läbi, pannakse uus teele. Kui ma Hiina viisat läksin taotlema, palusin koolist koopiat tulevase ID-kaardi kohta, juhuslikult kui saatkond soovib. Kuid sellega pole asi lõppenud! Hiina saatkonnas järjekorras seistes avastasin, et minu niigi hilinevale uuele dokumendile on sooks 'mees' trükitud. Niisiis läksin uuesti kontorisse, kes mu dokumentidega tegeleb, veetsin 45 minutit tegemaks valitsusorganisatsioonile selgeks, et nad ikkagi mu sugu dokumentidel ei vahetaks. Nüüd sain rõõmusõnumi. Kuna ID-kaart olevat minu avastamise ajal juba valmis olnud ja teel kooli ( siiatulek võtaks aega kaks nädalat Araabia ajaarvamise järgi), siis peab kool selle uuesti tagasi saatma ja kaarti uuesti tellima hakkama. Nii saan mina oma vajalikud dokumendid kätte alles veebruaris, kui Shanghaist tulen, selleks ajaks on ülejäänud klassil ID-kaart olemas olnud juba neli kuud! Taaskord tahtsin ma endalt küsida, miks minu dokumendid alati kuhugi hammasrataste vahele jäävad.
Oli üks suvaline neljapäevaõhtu, kui eranditult kõik õpilased olid arvutis, isegi Aafrikateemaliselt kultuuriõhtult hiilisid inimesed kõrvale, et veeta järgmised viisteist minutit oma näpulihaseid proovile pannes. Nimelt toimus nobedate näppude voor ehk kursuste valimine, mis poleks pooleldi nii raske tegevus, kui klassilimiidiks poleks 15 õpilast (miinus loodusteadusteained, mille loengutesse lubatakse u 70 inimest, sest soovijaid on liiga palju) ning kui kohustuslikke suunaaineid ei antaks näiteks ainult kas sügis- või ainult kevadsemestril. Samuti on vanematel klassidel eesõigus ehk siis peab alati oma graafikud perfektselt ära planeerima, et kellaajad ei kattuks ning valmistama ette ka plaanid B, C ja D. Huvitaval kombel olid minu A-plaani valikud kõik saadaval, pigem oli küsimus minu B plaani õppeainetes, kuhu mind ootejärjekorda pandi. Kui minu esmakursuslase tunniplaan näeb valja selline:


Siis taoline tunniplaan on mul hetkeseisuga järgmisel semestril.


Peamine erinevus on see, et kevadel on mul õppeained ainult kolmel päeval, mida ma veidi kardan, sest nagu ülemisest tunniplaanist näha on, siis on mul kõik päevad võrdsed (kehaline väga ei loe).
Samas võib see ka hea olla, et kahel päeval saan ma siis iseseisvalt ja rahulikult õppida ja ei pea ootama neid imelikke 1.5 tunniseid pause, mille ajal ei jõua mitte midagi produktiivset ära teha. Samas kui jätkan ikkagi taolise tunniplaaniga, siis näiteks State Formation tundi hakkab andma selleks semestriks New Yorgist kohale lennutatud NYU poliitikaosakonna õppetool, mis on ikka päris tähtis, sest tavaliselt sellised inimesed tihti tunde ei anna. Üks teine tund, millest ma väga huvitatud olin, kuid mida ma kellaaegade kokkulangevuse tõttu võtta ei saanud, oli tund, mida annaks Harvardi poliitikaosakonna üks eestvedajates, Abu Dhabisse tuleb ta õpetama 7 nädalaks.
Detsembris pole mitte midagi põnevat toimunud, kohe täitsa ausalt. Seega hoian ka postituse lühikesena. Pildid on pigem kuskilt üritustelt, mis mul vahepeal täitsa meelest on läinud.
Asi, mida siinolles olen nautima hakanud on jooksime ja just selletõttu saingi üsna pea kutse Coach Wayne Running Club'i, mis on väike grupp entusiaste. Treener on olnud USA idakalda kunagine jooksu tipp ning seetõttu saame päris häid nõuandeid. Arvasin, et jään Lembitu Kuuse kommentaare igatsema, kuid Wayne ületab sellegi ning seepärast on kõik rasked 400-800m lõigud palju-palju nauditavad. Minu arengu jaoks on see grupp suurepärane võimalus, sest meid on hetkel neli ning kõik ülejäänud liikmed on poisid. Kuigi, ega kõik nad nii kaugel minust pole, on ikkagi hea kui lõpuks on nn jälitatav olemas. Juba paar aastat pole mul olnud kas sama kiiret või veelgi kiiremat jooksupartnerit, tegelesin jooksmisega üksi. Enamik jookse teen siingi ise, kuid vahelduseks on hea, kui on ka keda trennis jälitada-
Lõpp ei ole enam sugugi kaugel, kümnepäevane puhkus soode ja metsade vahel on küll ütlemata hea asi (juba ruttasin vanematele teada andma, et söökideks ainult supid oleksid ja hästi palju Napoleoni kooki saaks ning endale andsin lubaduse nii tihti kui võimalik oma lemmikjooksurajale, mis algab elurajooni eest, sammud seada). Samuti saadab ema juba igapäevaselt pilte kui musta maa ikka Eestis on ja kodusest jõulukuusest.
Kooliaasta alguses postitasin pilte koolimajast, nüüd postitan ka oma korterist, mis koosneb kahest magamistoast ning köök-elutoast. Korter on neljale inimesele. Järgnevatel aastatel on lootus ka üheseid tube saada.


 



Vaade The Galleria kaubanduskeskusest, kus on ainult moemaailma tippbrändid. Kaubanduskeskuse ümbrus on samas üks ilusamaid ja rahulikumaid kohti kohvikus käimiseks.


Sel korral käisime eestlastega (kõlab veidi naljakalt, sest meid siin ju ainult kolm) Ray baaris, mis asub Etihad Towers'te 63. korrusel. Kvaliteet on küll halb, aga suurepärane vaade kogu linnale.


                        Enrique kontserdid. Sinna sain tänu Vormel 1 korraldajatele tasuta sisse! :)

Organiseerisime väikest kooliüritust, kuhu telliti toitu 800 dirhami väärtuses (Pakistani ja India köök)

Vahetevahel käin koos Giuliaga linnas õppimas, seekord siis Yas Mallis. Statistika ja sorbett.







Wednesday, 2 December 2015

Kuidas ma Vormelit vaatamas käisin

Ongi kätte jõudnud see aeg Abu Dhabis, mil minu keha jaoks juba külmaks läheb ( loe: hommikuti pean trenni minnes puša peale panema ning enam ilma jakita tundidesse ei taha minnagi). Päeval jäävad kraadid 25 kraadi vahele, õhtul juba 21-22. Niisiis läksin kirjandustundi oma villase pleediga, sest klassikruumid olid nii külmad, et enam ei olnud kasu isegi jakist. Sellepeale avanes klassis mingit moodi diskussioon Eesti kliima kohta, mis kiiresti kulmineerus Eesti rahvameditsiiniga. Vahva oli jutustada naistepunast, pärnaõitestest, sibulaketastest, sinepi- ja pipraplaastritest, viinasokkidest jne. Alguses oldi segaduses, siis küsiti, kas Eesti ikka Euroopa riik on ning lõpuks võeti kogu informatsioon suure hämmeldusega vastu. Samamoodi pakub klassikaaslastele nalja eestlaste 'normaalne'. Viimane asi, mida ma olen avastanud, mis on hakanud huvi pakkuma ( eelkõige juba üsna hea läbisaamise tõttu) on religioon. Teadsin, et see teema varem või hiljem avalikkuse ette tuuakse ning sellega olen suutnud nii mõnegi inimese pooletunnise küsimusterahe alla sattuda.
Vahepeal olen viinud ennast tagasi spordiradade peale ehk siis otsustasin viimasel hetkel registreerida ennast We Run Dubai jooksule, mida Nike erinevates linnades korraldab. Äratus oli hommikul kell 3, et kella neljast Dubai poole minema hakata. Jõudsime kohale ööpimeduses, mis oli iseenesest väga lahe ja siis vaikselt hakkas koit ennast näole andma ning stardipauk kõlaski kell 7 koos päikesetõusuga. Kõige ilusam hommik. 10 kilomeetrit kulges linnatänavaid mööda, mis oli lahe kogemus, sest õiget Dubai-reisi pole jõudnud veel korraldada. Seetõttu läks rada kiiremini, pool aega jälgisin end ümbritsevat ja seda meeletut massi (15 000 osavõtjat).
See aasta otsustasin võtta osa Abu Dhabi aasta suursündmusest- Vormel 1 Grand Prix etapist. Sattusin suhteliselt juhuslikult nägema vabatahtlikuks olemise võimalust, millest otsekohe kinni haarasin, sest sellist võimalust mitu korda ei pakuta. Kuna minu grupiga oli segadus proovi päeval, siis pandi mind uude rühma, alles hiljem sain teada, kui väga mul vedas. Nimelt pandi mind AÜE valitsuse ja VIP salongidesse registreerijaks, kuigi algselt pidin tribüünide juures abis olema. Eelmine aasta oli nendes stardi-/finishipaiga kõrval olevates lounge'des peatunud AÜE sheik ning Will Smith. Lounges maksab näiteks ühele inimesele kolme päeva pilet üle 5000 dollari ja kahe päeva pilet u 4300 dollarit. Seega võib öelda, et mulle anti väga vastutusrikas töö. Kogu elu on mul olnud piisavalt palju õnne, kuid antud segaduse järel saada selline positsioon on täiesti uus kogemus. Samuti saime iga õhtu ka piletid kontserditele, selleaastasteks peaesinejateks olid Enrique Iglesias ja Florence and The Machine ehk võib päris rahule jääda.
Vahepeal on ülikooli teenuste hulka lisandunud ka ilusalong, kus saab kõiki teenuseid alates massaažist lõpetades maniküüri ja juustepikenduste panemisega. Seega pole meie koolis 800-900 õpilase jaoks mitte ainult pood, kohvikud, keemiline puhastus, söögi koju tellimine, vaid ka ilusalong.
Paar päeva tagasi oli koolis 44. UAE aastapäeva tähistamine, mille puhul oli meil esinejad, rahvusvärvides nänni ja infostende jagamaks uue koduriigi tausta. Õhtu oleks tunduvalt vahvam olnud, kui ei oleks samal päeval pidanud järgmise päeva töödeks õppima.
Samuti tuli vahva uudis koolist, sest nad otsustasid rahuldada mu otsuse osta piletid Shanghaist Abu Dhabisse hiljem, et saaksin rohkem päevi Shanghais veeta. Nagu alati, oli ka Hiina viisa kättesaamisega vahva lugu, kuid nagu alati, õnnestub mul kuidagimoodi asi ikkagi lahendada ehk viisal järelkäimine lõppes kohalikus restoranis lõunat süües ja avastades kohaliku toidu võlusid.
Ma ei ole ikka suutnud 100% ära otsustada oma eriala(sid), selle jätangi ma praegu sinnapaika, sest lubasin iseendale, et tegelen selle asjaga oma 10-päevasel koolivaheajal (võrdluseks osade, kuid mitte kõikide, Eesti ülikooliõpilastega, kelle talvevaheaeg ulatub veebruari algusesse lausa kui ma ei eksi).
Tegelikult vaadates juba praegu neid kolme kuud, mis ma siin veetnud olen, võin päris rahule jääda. Kolm nädalat jäänud ja siis olen kahe lennu kaugusel kodust. Sellega seoses oli mul natukene ka piinlik. Nimelt olen katsunud ikka kõige hea ja positiivsega Eestit esindada, KUID päris raske on seda teha, kui pead minema Global Education kontorisse ja ütlema, et palun muutke mu lend ära põhjusel, et lennufirma nimega ESTONIAN Air läks pankrotti ning seda enam ei ole. Ruttu asendati vähemalt kevadised lennud Turkish Airlines'i omadega, kuid jõuluvaheaja piletitega alles tegeletakse, ilmselgelt pole kerge ümber vahetada lennupileteid jõulude ajal taskukohase hinnaga (peaasi, et lend lihtsalt Abu Dhabist oleks, Dubaisse ei jaksaks küll veel sõita).
Eelmises postituses mainisin, kuidas ma piparkooke küpsetama hakkasin, selle põhjuseks oli minu ja Tarmo idee Renele sünnipäevaks jõulumeeleolu luua (ise ikkagi ümbritsetud kõrbega). Piparkookide tegemine, mis minu jaoks on alati põhitegevus on novembris-detsembris olnud, kujunes justnagu Sisyphose tööks, sest kõik võimsad väed pöördusid minu vastu. Kõigepealt kõrbes pool esimesest paaditäiest ära ning siis ei sulanud valge šokolaad, mis pidi glasuuri asendama, ära ja lagunes piparkooke kaunistades hoopistükis ära. Kolm ja pool tundi hiljem olin ma valmis. Arvestades, kui halvasti oli läinud, olin uhke, et midagigi valmis saime ning lõpuks polnud ka lõpptulemus kõige hullem olnud (ma olen vist piisavalt sellele vihjanud, kui halb küpsetaja ma olen).
Olen ühel päeval siinolles lausa vihma saanud, tõsi pigem oli see 3 minutit seenevihma, kuid Araabia jaoks oli see ikkagi vihm, päike tõuseb ka hommikuti hiljem ja loojub varem. Lõpuks on ka talv AÜEsse kohale jõudnud, lihtsalt ilma miinuskraadide, jõulukuusede ja lumeta.

Siis kui päike hakkas tõusma 


Lõpuks olen leidnud linna ühe ilusaima koha, milleks on The Galleria kaubanduskeskuse ümbrus. Kuigi kõik loodus elab vaid tänu kastmissüsteemidele, meeldib mulle selle koha juures inimeste vähesus ja ilus panoraamvaade







Sheigi jaoks eraldi ehitatud privaatne vaatlustorn, kust on parim vaade kogu rajale





Yas Viceroy hotell, mis on riigi üks kallimatest ja uhkematest ning selle (Rolexi sildi) alt läheb ringrada läbi. Eesolevate heledate majade (vormelisõitjate tiimimajad) taga laiub privaatkaatrite ala, kus on üks lahedamaid vaateid võistlusrajale. 








Thursday, 12 November 2015

Kuu ja kaks nädalat

Täpselt nii palju on mul jäänud kojutulekuni, naljakas kui ruttu on tegelikult see esimene semester möödunud.
Hakkasin mõtlema, kui vale mulje võib üldiselt sotsiaalmeedia minu siinviibitud ajast jätta. Lõbu küll on, aga seda ainult nädalavahetuseti, muul ajal püüan kuidagi viisi ennast õppelainete harjal hoida, sest kui korra libastud ja õppimata jätad... Viimasel ajal olen avastanud palju olukordi, kus ma ei oska professoritega suhelda ja seda ülikoolilinnaku mulli tõttu (ja sellest, et kõik teavad kõiki ja kõike). Mõnikord jooksed professoriga kokku jõusaalis, mõnikord reede hommikul koolisööklas (välimuselt võiks öelda isegi, et praktiliselt alles üles tõusnud), mõnikord randa minnes, mõnikord samale kontserdile juhtudes. Samas, kuigi see on alguses veidi piinlik, tuleb situatsioonile ka teisest vaatenurgast pilk hetia. Ükskord avastasin militaar- ja jooksuklassist vahva paarilise, kes tundus üsna edasijõudnute tasemel olevat. Alles nädala pärast sain teada, et ta on humanitaarainete professor. Tunni lõppedes annab näiteks nõu, millised kunstivaldkonna üldained või humanitaarained on parimad, mistõttu ei pea kulutama tunde kursuste läbilugemiseks, vaid lihtsalt tema käest uurides.  Osad õppejõud sõidavad minust tõukerattaga tundi kiirustades mööda. Seetõttu võib öelda, et inimesi on siin tõesti seinast seina.
Ajagraafik hakkab võtma minule omasemat kuju ehk vabad nädalavahetused täituvad kiiresti üritustega; vanasti oli mul kuu aja jagu plaan ette teada ja praeguse seisuga on novembris sama seis. Ehk siis ei teki sellist igavust ja logelemist, vaid kogu aeg on midagi teha. Kiireks läheb ka sellesmõttes, et pean omale lõpuks uue semestri ained välja valima ja see ei ole kerge, sest soovitatakse 4 ainet korraga võtta, kuid osad ained tunduvad meeletult huvitavad. Lisaks on mul avastamisperiood, et lõpuks endale eriala leida. Eestlastel ja eurooplastel üleüldisemalt on raske mõista minu olukorda, et saan oma eriala üle veel otsustada ja erinevaid aineid võtta, aga selles Liberal Arts'de võlu ongi.
Vahepeal on koolis vahvaid külalisi käinud, üldjuhul ikka esinemas. Näiteks käisin Gordon Browni kõnet kuulamas rahvusvahelise majanduse kohta või siis hoopis Poola rahvuspäeva auks Poolast kohalelennutatud Pawel Kowalski esituses Chopini kuulamas.
Üksjagu olen endale võtnud sihiks ka linnaga mingilgi määral tuttavaks saada, sest oleks naljakas, kui pärast kolme Abu Dhabis veedetud aastat (, millele lisada aasta aega üle kogu maailma), ei teaks ma linnast mitte midagi. Näiteks jõudsin alles nüüd, kaks kuud hiljem põhilisele rannapromenaadile nii, et sai rahulikult ümbrust uudistatud. Ülejäänud linna arusaamises olen ma suuremal määral alla andnud, sest esimese linnaskäiguga sain aru, et ma suudan orienteeruda Euroopa linnades, kuid mitte Lähis-Ida. Põhjus iseenesest lihtne, ükskõik millises Euroopa linnas saad ennast enam-vähem kaardistada kirikutornide, katedraalide või raekoja platsi järgi, aga siin taolisi asju pole. Mošeesid küll on, aga need, mis linna sees asuvad, on kõrgete pilvelõhkujate vahel lihtsalt miniatuursed, suuremad on äärealadel (loe: ülikoolist 25 km kaugusel). Niisiis tuleb loota kaardi ning ingliskeelt purssivate/ rääkivate kohvikute- ja poepidajate peale. Vaheluseks on taoline seiklus vahva, vähemalt saab igapäevasest ülikoolimullist välja reaalset maailma avastama (isegi siis kui sihtkohta ei jõua, mis mõnikord võib muutuda peavaluks, kui õigeaegselt kuhugi vaja jõuda on ning taksojuht on õppinud inglise keelt vaid kaks kuud ning tänavanimedest pole tal aimugi).
Huvitav on siin olles avastada, kui tugevalt on tegelikult mõjutanud 19 aasta pikkune lapsepõlv Eestis. Olen hakanud väärtustama oma villast pleedi (ükspäev koon endale reaalse pleedi ise), taimeteed, looduslikku mett, värkset toitu, soodesse ja metsadesse põgenemist nädalavahetustel, saunakultuuri, kukeseeni ja musta leiba. Teiste balti rahvastega jagame koos laulu- ja tantsupidude ajalugu. Mida teatakse aga Eestist? Ükskõik kui palju ma ka ei loodaks, ei tea keegi Eestit kuulsa e-riigina (lootus oli võib-olla Euroopa puhul) ega puhaste metsade poolest. Kõige enam teatakse Eestit just spordi ja muusika poolest, vastavalt Margus Hunt, Gert Kanter kui ka Arvo Pärt. Vaimustuses ollakse ka üldjuhul loodusest, sest paljud ei ole oma silmaga näinud ei lund, metsa ega sood. Seega tundub mulle päris naljakas kirjeldada seenelkäiku, sõpradega matkamisi või talviseid suusatrenne. Kuna kodutunnet on siin raske tekitada, kui välja arvata eestikeelsed liiklustestid, 22.augusti Eesti Päevaleht, album, lõpetamise puhul kingitud käsitöökruus ning Eesti lipp, siis peab endale leidma tegevusi, et siin mõnusamalt tunda. Kes vähegi minu toimetustega kursis on, teab, et mina olen kõige suurem kobakäpp köögis, sest suudan ka kõige väiksemate asjadega segaduse korraldada. Mis muud mul ühel õhtul üle jäi kui välja otsida piparkoogitaina retsept ning suunduda nimekirjaga poodi. Siin olles tuleb aru anda, et otsest produkti pole kindlasti olemas ning, et mõnikord pole isegi 'laisema koduperenaise' versiooni olemas. Ehk loomulikult ei müüda siin piparkoogitainast, sellest olin ma täitsa teadlik, kuid lootus oli, et äkki piparkoogimaitseainet ikka riiulite vahelt leida on, aga ei. Egas muud kui suundusin ingliskeelse nimekirjaga, millest ma ka eesti keeles poleks midagi aru saanud, poetöötajate poole, kellest 75% raputasid pead. Nad polnud ei kuulnud, ei näinud taolisi sõnu, rääkimata asjadest. Tubli poolteisttundi hiljem kõnnin tarvilike asjadega hüpermarketist välja. Omaette komöödiaks oli aga taina tegemine, sest kui seda teeb ikka üks köögivõõras inimene.... Ei läinud asjad küll plaanipäraselt (kas ikka veel imestate), kuid tainas tuli välja ja te ei kujuta ette kui hea see oli! Nii kodune lõhn ja maitsed. Kui mul peaksid samasugused tuhinad edasi käima lõpetan siinse semestri verivorsti tehes ning musta leiba küpsetades ( küll ma vajadusel kuskilt selle juuretise ka välja võlun).
Vahepeal sain ka pakikese kodust, kus oli kahe kilo jagu armastust sees ehk Kalevi hitttooteid, krübedaid piparkooke ja kaks DVD. Üle pika aja oli see ilusaim päev.
Samuti külastasin kohalikku puu- ja juurviljaturgu, kus võib kohata natuke teistsugust elu (loe: normaal- ja tavaelu), mida siin 'mullis' väga ei kohta. Siin saad iga kaupmehe juures proovida nende tooteid, eriti veel, kui pole varem söönud. Nii lõpetasingi tunda aega hiljem kaht kilekotti tassides müüja juurde, kes pakkus umbes viieteistkümnendat uut puuvilja. Turu hinnad on ikka tunduvalt normaalsemad kui poehinnad ehk minu uus lemmikkoht siin linnas vist.



Datliturg vol 1

Datlid vol 2

Datlitest siis nii palju, et igal müüjal on erinevad, sest neid jaotatakse nagu veine. Kõigepealt piirkonniti ning ka kasvatusviiside ja liikide järgi. Peen teadus, mille paremini tundmaõppimiseks pean uuesti turule minema.

Valik on suur. Umbes 15 poepidajat ja igalühel oma üpris suur poekene.



Vaade linnale Corniche linnapromenaadilt

Siit pildilt on suurepäraselt näha, et ehitustööd on koguaeg ja kõikjal



Väga lahe Araabia maiusi müüv pood ja imeline valik kogu piirkonnast

Nii pähkleid kui ka maiseaineid ja segusid müüakse lahtiselt, palju mõistlikum kui topsides. Pluss on suurepärane lõhn poes :)





Ungarlanna/itaallanna ja ukrainlannaga