Tuesday, 31 March 2015

Kuidas üks kiri otsustas minu tuleviku

Ma pole vist ammu nii palju põdenud, kui Katrin saatis ühel tavalisel õhtupoolikul kirja, et tulemused ei tule avalikuks mitte 1. aprillil, nagu oli planeeritud, vaid hoopis sel samal õhtul. Ma uuendasin oma gmaili kontot iga minuti järel, kuid siis selgus tõsiasi, tulemused tulevad hoopiski järgmisel päeval. Mina, suur pabistaja nagu ma olen, olin no nii närvis, et seda oleks isegi 100 meetri pealt näha, kuidas ma värisen. Olin Tallinnas kui sain sõnumi küsimusega, et ega ma jumala eest veel kirja pole saanud. Tõesti, ei olnud, ja see pidavat olema hea märk, sest alguses tulevad kõik eitavad vastused. Lootsin parimat. ÜRO simulatsioon kogus tuur täiel rinnal ning ma olin lükatud juba viimse piirini. Iga värin oli justkui elu silme eest läbikäimine, sest äkki tuleb see kiri nüüd... Enamik ajast olid aga sõnumid sõpradelt, kes lootsid uudiseid kuulda, aga ei midagi. Ema närvid olid vist samamoodi viimse ääre peal nagu minulgi. Olin alguses Annelaga kokku leppinud, et kui tuleb see saatuslik email kella 10 paiku õhtul vaatab kõigepealt tema, mitte emotsiooni välja näidates, ning siis vaatan mina kui ma selleks valmis olen. Kiri tuli aga oodatust 40 minutit varem komisjoni töö ajal. Ruttasin klassist välja ning tormasin esimesel võimalusel oma gmaili kontole, tirisin ettevaatlikult kirja lahti ning nägin seda ühte ja vajaminevat sõna Congradulations! ja rohkem polnud emotsioonide jaoks vajagi. Ruttu näitasin Annelale läbi klassiukse positiivset uudist, kes jooksis mind koheselt õnnitlema ning siis läksid kõned pereliikmetele ja sõnumid sõpradele. Ema oli segaduses, isa jaoks oli see saavutus miskipärast loogiline, emaga Skype'sime õhtulgi, et mõlema ärevust maandada.
ÜRO simulatsioon jätkus samuti aina positiivsemas rütmis, sest minu ja Annela juhitud USA tiim oli üks tublimaid ja sõnavõtvavamaid ning suurel debatil esindasime oma ideid kindlalt. Tallinnast tagasi jõudnud avasime veel pühapäeva õhtul emaga šampuse ning tähistasime reedeõhtust kirja.
Siiani ei suuda uskuda, et sain sisse ülikooli, mis sisse saanud õpilaste SAT tulemuste põhjal on hetkel maailmas kuuendal kohal. Ülikoolil on 13 akadeemilist keskust üle kogu maailma alustades Accra ja Tel Aviviga ning lõpetades New Yorgi ning Shanghaiga. Kui eksamid lähevad plaanipäraselt ootab mind ning mu lennukaaslast Katrinit ees võrratud neli aastat Araabia poolsaarel, kus ise ei pea sentigi õppemaksule kulutama, sest sain täisstipendiumi osaliseks!
Superpalju abi oli veel Põhja-Ameerika Teabekeskusest Tartus, õpetajatest, kes olid nõus kirjutama suurepärased soovituskirjad ning sõpradest ja sugulastest, kes sel närvesööval ja pikaldlased teekonnal toeks olid :)
PS: Kirja kättesaamisele järgnenud päeval sain uue kirja, milles kutsuti nii mind kui ka üht mu vanematest Prahasse 18. aprillil nädalalõppu veetma sissesaanuteda ja seda tähistama. Taaskord, nagu NYU'le kohane, on kogu reis nende kulul ehk naaseme emaga Prahasse pärast 13-aastast pausi.
Stay tuned!




Monday, 9 March 2015

Motivation

Unustasin eelmisesse postitusse panna, aga for real KÕIGE MOTIVEERIVAM video, mis aitab mul mustadest koolipäevadest üle saada. Casey Neistatil on üleüldse suurepäraselt positiivsed videod.




Fotomeenutusi AÜEst


Mind tulid ära saatma Tartu bussijaama lisaks emmele veel vanaisa ja vanaema :)


Pildil: egiptlane, sakslane, mina ja moldovlanna


Vaade linna panaraamile kooli peaukse eest



Viimati sõitsin kaamliga 10 aastat tagasi


AÜE suurim mošee

Kuid maailmas kõigest suuruselt kolmas


Kooli katusepealsed aiad, mis on kõik omavahel ühendatud

Minu kuulsad reisikaaslased Christina ja Nicolaj


Emirates Palace lobby


Maailm on väike. Kui eestlased Eestis ei kohtu, siis Abu Dhabis küll!




  • AÜE on Araabia poolsaare liberaalseim riik
  • Tegu ei olnud ikkagi puhkusereisiga
  • Hommikusöögiks olid kosutavad värskelt pressitud mahlad ja puuviljasalatid
  • Ma jõin kahe päeva peale 2 Coca-Colat ja ühe Sprite, konstateerides fakti, et ma ei ole viimaseid joonud u pool aaatat kuni aasta. Jõin vaid selleks, et saada energiat, olla rõõmsameelne ja mitte ära väsida
  • Kokku oli üle 40 rahvuse
  • Sõin Emirates Palaces tiramisu kooki, millel olid kullaga ornamendid peal. See on seal tavaline, sest hotell on just kuulus oma kohvi peale raputatava kullatükikestega. 
Imeline võimalus külastada 20 € eest võrratut riiki, õppida 2 päevaga rohkem kui viimase kuu aja jooksul koolis ning arutleda äärmiselt intelligentsete inimestega südamelähedasi teemasid ning saada sõpru alates Brasiiliast ja El Salvadorist lõpetades Uus-Meremaa ning lõunanaabri Lätiga.

Sunday, 8 March 2015

Araabia Ühendemiraadid

Kõigepealt alustan ma sellest, et istun praegu prügikasti kõrval süües ülehinnatud jogurtit. Ausaltöeldes ei saa ma enam aru, kas on öö või päev, kuupäevast ja kellaajast rääkimata ning ajatsoonid on omadega täitsa võsas.
Frankfurdi lennujaamas sain ma aru, et minu järgnevad reisipäevad tulevad kohutavad, sest sel aja jooksul, mis ma Frankfurdis veetsin muudeti mu väravat kolm korda. Kolm. Kõik, kes veel ei tea, kui kiiresti ma võin paanitsema hakata, siis teadmiseks, et juba pärast esmakordset värava muutust olin omadega juba harjal. Lõpuks leidsin värava ning sain Christina ja Nicolaj kokku, minu tulevased lennukaaslased Moldovast ja Saksamaalt ka tagasitulles. Lennukis olid maksimaalselt 15% kohtadest täidetud, mis tähendas, et me saime lennuki tagumises osas mõnusalt tunda ja üksteist tundma õppida. Kohale jõudes oodati meil nimekaartidega, saime viisad ning jäime poissi Egiptusest ootama.
Linnakust peab rääkima ülivõrdest, sest see ei ole normaalne, mida mu silmad nägid, polnud asja, mis poleks viimase hetke kõige kõvem sõna. Siinkohal räägime nii tehnikast ( alates keemikute-bioloogide kõrgklassi katselaboritest ja 3D printeritest lõpetades viimase sõna arhitektuuri ja spordiväljakutega.
Need päevad olid nii sisutihedad, et võin vabalt midagi sassi ajada või ära unustada, aga katsun võimalikult täpselt kirja panna. Kohale jõudes anti kohe kõik vajalik info minu nimekaardi ja seljakotiga kaasa, kus sees olid vajalikud raamatu, infolehed, kooli nänni ja kinkekaart kooli poe jaoks.
Kõigepealt pidime tutvustama ennast ja enda kodumaalt toodud objekti tutvustama, millele järgnesid hr Bloomi kõne ning muud väiksemad sõnavõtud, aga paljudele asiaatidele see eriti pinget ei pakkunud ja otsustasid oma jet lag'i kohapeal välja magada. Järgmiseks toimus valitud näidisklassi tund. Mulle osutus keskkonnateemaliseks, mis on ka mu erialaliselt osaliselt seotud ning kokkuvõttes oli tund huvitav, sest arutasime ELi ja USA keskkonnapoliitika erinevuste üle ning globaalsetest probleemidest, mida põhjustab nafta. Suur oli mu rõõm, kui avastasin ,et peale minu on Abu Dhabis (AD) ka eestlane Greete, kes küll õpib Norras.
Päeva teises pooles läksime aga kõrbesse, kus saime kaamlelitega sõita, lihtsalt ringi rännata, liivalauatamist teha ( sama, mis lumelaua sõitmine, aga üllatus-üllatud liiva peal) ning lõpetuseks ka kohaliku köögi sööke süüa maas. Söömisele vahepauside tegemiseks kasutasime tantsimist, mis varieerus nii klubitantsimisest kuni cha-cha ja sambani välja. Edasi sõidutati meid Abu Dhabi suurimasse mošeesse, mis pidi ühtlasi ka riigi suurim olema. Koht oli tõesti imeline, lisaks rääkis kandidaat AÜEst, kuidas on tegelik islamistide olukord ning religioon praegu ning selle ajaloost. Esimest korda kandsin ka abayat ning pearätti. Õhtu lõppes nagu alati ühitoas veetmisega, sest und lihtsalt polnud.
Päeva jooksul olin jõudnud veel ülikoolile kuuluvast poest läbi hüpata ning osta kinkekaardi eest endale kooli lipu, AÜE ja AD nänni ning kaustiku-klade-mapilaadse asja.
Teine päev algas sellega, et ma sain aru, et ükski minu laadija kohapeal ei tööta, kuid oh õnne ja rõõmu, kui mu toakaaslane Brasiiliast oli nõus mind hädast välja aitama. Järgnes president Sextoni ülimotiveeriv ja inspireeriv kõne ning kogu põhiline töö võiski alata. Pidime võtma endale pildi seina pealt ning kahe ja poole tunni jooksul pidime ära tegema kaks intervjuud ja kirjutama essee ( NYUle juba järjekorras neljas essee....). Pinge oli suur (jätkuvalt kõrvalnote, et ma ei ole just suurepärane kirjutaja). Minu kirjandis on juttu lehmadest, Eesti rahvariidevööst, Abu Dhabist ning ristuvatest maailmateedest. Kuidas see kõik ühte kirjandisse kokku sobis, seda võite juba ise edasi mõelda.... Saime ülikooli t-särgid endale ja lipukese ning seejärel oli tund vaba aega, et Emirates Palace jaoks valmis sättida, kuid minu puhul ka kohvrid pakkida. Kuna NYU ADst saime nii palju nänni ja asju kaasa, siis peal ütlema, et see, kuidas ma nurisesin, et Eestis ei tahtnud kohver kinni minna, oli käkitegu võrreldes sellega, mis mind viimasel päeval ees ootas. Isegi istumine kohvri peal enam kaasa ei aidanud... Õnneks oli mul suur käsipagas... õnneks. Emirates Palace oli selline ilus, aga ausaltöeldes teades koha mainekust eeldasin isegi grandioossemat. Õhtusöögil istusin ülikooli juhiga samas lauas ning teemad olid ülimalt põnevad. Pärast õhtusööki oligi aega vaid tunnike ja alustasime tulemist lennujaama hoolimata faktist, et lennuk väljus kell 3 öösel. Seekord oli lennuk täis bookitud ja und ka polnud, mis pole nüüd eriliselt suur ime. Kolmapäeva hommikust alates olen maganud umbes 20 h ilma liialdamata, kohapeal sain kumbki öö 3-4 h und ning ega edasi-tagasi sõidu ajalgi metsikult tukkuda ei saanud. Ja nüüd olen ma Frankfurdi lennujaamal peagi 24h pesemata ning superväsinuna.
Kokkuvõtteks võin öelda, et elu kõige karmimad, aga ka kõige võrratumad kaks päeva mu elus, sest vaevalt, et enam sellist kogemust kuskilt saan. Inspireerivad inimesed, inspireeriv reis.
Pildid järgmises postituses ja instagramis.
Aga mida tegid sina nädalavahetusel?

Thursday, 5 March 2015

What to expect when you are not expecting

Oli tavaline õhtupoolik ajal, mil ema Flordias puhkamas oli, kui ma avasin kirja, mis pealtnäha tundus nagu iga teinegi- täita tuleks oma maksuarunded ära... Aga võta näpust, alguses tuli vali karjatus ning seejärel midagi nutmise, naermise ja hüsteerilise energia vahepealset, sest kirjas seisis, et olen oodatud külla NYU ülikooli Abu Dhabi ülikoolilinnakusse. Rõõmusõnumid said kõigepealt üle Atlandi ookeani saadetud ning seejärel ka isale ja vanavanematele edastatud. Siis oli jäänud vaid mõni nädal ning reis Lähis-Idasse võiski alata.
Antud loo alateemadeks võiksid kujuneda taolised teemad:
1)Maani seelik Tartus nagu hüüdja hääl kõrbes
2)Rahvariidevöö kui defitsiit kaasaaegses maailmas
3)Mina ja minu seiklused lennujaamades
4)Igas sadamas on eestlane ( peaaegu)
Kõigepealt algas suurem kriis kui paar aastakümmet tagasi olnud Suessi kriis ehk et riietuda kultuurile sobilikult, peaksin ma omama midagigi pikka. Alguses tundus olukord nutune, kui kuna me oleme emmega suurepärased skeemitajad, leidsime peagi sobiliku asja. Järgmiseks oli mul vaja leida kiiresti rahvariidevöö, mitte kandmiseks, aga näitamiseks. Ja just siis kui vaja, oli kõigil tuttavatel tantsuetendus/-pidu vms ehk kuidas ma päev enne minema asumist selle alles kätte sain. Järsku tekkis tunne nagu terve Tartu oleks kuhugi minemas, et vööd praktiliselt võimatu tundus leida.
Nüüd ma istun Frankfurdi lennujaamas, kuhu ma kohale jõudsin poole kaheksa paiku kohaliku aja järgi. Ning reisi oma kodust alustasin olude sunnil juba kolmapäeva õhtul kell 9 ehk ma jõuan sihtkohta ei rohkem ega vähem kui 24,5 h pärast kodust lahkumist! Elagu lennujaamad, halb söök jms. Eestist olen ma ainuke, kuid nüüd liitub minuga moldovlanna ja sakslane. Loodan, et nemad siia tulles ära ei eksi, sest mina eksisin (, kes siis veel ei tea, on see kõige tüüpilisem mina). Aga ega siia jõudmine on omaette saavutus, sest suutsin mitte midagi tehes ( tegelikult õppisin ajalugu) 5 h üleval püsida, tektidada probleemi juba Tallinna lennujaamas ning olla mässitud segadusse, et minu lennu värav pidevalt muutub. Loodetavasti on kõik ilus ja mõnus ja tagasitulles sellist janti ei ole, siis ka õnnek saan rutem koju.
Pühapäeva õhtul olengi juba õnnelikult oma voodis puhkamas, kuni järgmise reisini.

Pilte saab Instagramist : https://instagram.com/mariannlepp/
Järgmine postitus juba tagasitulles!