Sunday, 8 March 2015

Araabia Ühendemiraadid

Kõigepealt alustan ma sellest, et istun praegu prügikasti kõrval süües ülehinnatud jogurtit. Ausaltöeldes ei saa ma enam aru, kas on öö või päev, kuupäevast ja kellaajast rääkimata ning ajatsoonid on omadega täitsa võsas.
Frankfurdi lennujaamas sain ma aru, et minu järgnevad reisipäevad tulevad kohutavad, sest sel aja jooksul, mis ma Frankfurdis veetsin muudeti mu väravat kolm korda. Kolm. Kõik, kes veel ei tea, kui kiiresti ma võin paanitsema hakata, siis teadmiseks, et juba pärast esmakordset värava muutust olin omadega juba harjal. Lõpuks leidsin värava ning sain Christina ja Nicolaj kokku, minu tulevased lennukaaslased Moldovast ja Saksamaalt ka tagasitulles. Lennukis olid maksimaalselt 15% kohtadest täidetud, mis tähendas, et me saime lennuki tagumises osas mõnusalt tunda ja üksteist tundma õppida. Kohale jõudes oodati meil nimekaartidega, saime viisad ning jäime poissi Egiptusest ootama.
Linnakust peab rääkima ülivõrdest, sest see ei ole normaalne, mida mu silmad nägid, polnud asja, mis poleks viimase hetke kõige kõvem sõna. Siinkohal räägime nii tehnikast ( alates keemikute-bioloogide kõrgklassi katselaboritest ja 3D printeritest lõpetades viimase sõna arhitektuuri ja spordiväljakutega.
Need päevad olid nii sisutihedad, et võin vabalt midagi sassi ajada või ära unustada, aga katsun võimalikult täpselt kirja panna. Kohale jõudes anti kohe kõik vajalik info minu nimekaardi ja seljakotiga kaasa, kus sees olid vajalikud raamatu, infolehed, kooli nänni ja kinkekaart kooli poe jaoks.
Kõigepealt pidime tutvustama ennast ja enda kodumaalt toodud objekti tutvustama, millele järgnesid hr Bloomi kõne ning muud väiksemad sõnavõtud, aga paljudele asiaatidele see eriti pinget ei pakkunud ja otsustasid oma jet lag'i kohapeal välja magada. Järgmiseks toimus valitud näidisklassi tund. Mulle osutus keskkonnateemaliseks, mis on ka mu erialaliselt osaliselt seotud ning kokkuvõttes oli tund huvitav, sest arutasime ELi ja USA keskkonnapoliitika erinevuste üle ning globaalsetest probleemidest, mida põhjustab nafta. Suur oli mu rõõm, kui avastasin ,et peale minu on Abu Dhabis (AD) ka eestlane Greete, kes küll õpib Norras.
Päeva teises pooles läksime aga kõrbesse, kus saime kaamlelitega sõita, lihtsalt ringi rännata, liivalauatamist teha ( sama, mis lumelaua sõitmine, aga üllatus-üllatud liiva peal) ning lõpetuseks ka kohaliku köögi sööke süüa maas. Söömisele vahepauside tegemiseks kasutasime tantsimist, mis varieerus nii klubitantsimisest kuni cha-cha ja sambani välja. Edasi sõidutati meid Abu Dhabi suurimasse mošeesse, mis pidi ühtlasi ka riigi suurim olema. Koht oli tõesti imeline, lisaks rääkis kandidaat AÜEst, kuidas on tegelik islamistide olukord ning religioon praegu ning selle ajaloost. Esimest korda kandsin ka abayat ning pearätti. Õhtu lõppes nagu alati ühitoas veetmisega, sest und lihtsalt polnud.
Päeva jooksul olin jõudnud veel ülikoolile kuuluvast poest läbi hüpata ning osta kinkekaardi eest endale kooli lipu, AÜE ja AD nänni ning kaustiku-klade-mapilaadse asja.
Teine päev algas sellega, et ma sain aru, et ükski minu laadija kohapeal ei tööta, kuid oh õnne ja rõõmu, kui mu toakaaslane Brasiiliast oli nõus mind hädast välja aitama. Järgnes president Sextoni ülimotiveeriv ja inspireeriv kõne ning kogu põhiline töö võiski alata. Pidime võtma endale pildi seina pealt ning kahe ja poole tunni jooksul pidime ära tegema kaks intervjuud ja kirjutama essee ( NYUle juba järjekorras neljas essee....). Pinge oli suur (jätkuvalt kõrvalnote, et ma ei ole just suurepärane kirjutaja). Minu kirjandis on juttu lehmadest, Eesti rahvariidevööst, Abu Dhabist ning ristuvatest maailmateedest. Kuidas see kõik ühte kirjandisse kokku sobis, seda võite juba ise edasi mõelda.... Saime ülikooli t-särgid endale ja lipukese ning seejärel oli tund vaba aega, et Emirates Palace jaoks valmis sättida, kuid minu puhul ka kohvrid pakkida. Kuna NYU ADst saime nii palju nänni ja asju kaasa, siis peal ütlema, et see, kuidas ma nurisesin, et Eestis ei tahtnud kohver kinni minna, oli käkitegu võrreldes sellega, mis mind viimasel päeval ees ootas. Isegi istumine kohvri peal enam kaasa ei aidanud... Õnneks oli mul suur käsipagas... õnneks. Emirates Palace oli selline ilus, aga ausaltöeldes teades koha mainekust eeldasin isegi grandioossemat. Õhtusöögil istusin ülikooli juhiga samas lauas ning teemad olid ülimalt põnevad. Pärast õhtusööki oligi aega vaid tunnike ja alustasime tulemist lennujaama hoolimata faktist, et lennuk väljus kell 3 öösel. Seekord oli lennuk täis bookitud ja und ka polnud, mis pole nüüd eriliselt suur ime. Kolmapäeva hommikust alates olen maganud umbes 20 h ilma liialdamata, kohapeal sain kumbki öö 3-4 h und ning ega edasi-tagasi sõidu ajalgi metsikult tukkuda ei saanud. Ja nüüd olen ma Frankfurdi lennujaamal peagi 24h pesemata ning superväsinuna.
Kokkuvõtteks võin öelda, et elu kõige karmimad, aga ka kõige võrratumad kaks päeva mu elus, sest vaevalt, et enam sellist kogemust kuskilt saan. Inspireerivad inimesed, inspireeriv reis.
Pildid järgmises postituses ja instagramis.
Aga mida tegid sina nädalavahetusel?

No comments:

Post a Comment