Tuesday, 31 March 2015

Kuidas üks kiri otsustas minu tuleviku

Ma pole vist ammu nii palju põdenud, kui Katrin saatis ühel tavalisel õhtupoolikul kirja, et tulemused ei tule avalikuks mitte 1. aprillil, nagu oli planeeritud, vaid hoopis sel samal õhtul. Ma uuendasin oma gmaili kontot iga minuti järel, kuid siis selgus tõsiasi, tulemused tulevad hoopiski järgmisel päeval. Mina, suur pabistaja nagu ma olen, olin no nii närvis, et seda oleks isegi 100 meetri pealt näha, kuidas ma värisen. Olin Tallinnas kui sain sõnumi küsimusega, et ega ma jumala eest veel kirja pole saanud. Tõesti, ei olnud, ja see pidavat olema hea märk, sest alguses tulevad kõik eitavad vastused. Lootsin parimat. ÜRO simulatsioon kogus tuur täiel rinnal ning ma olin lükatud juba viimse piirini. Iga värin oli justkui elu silme eest läbikäimine, sest äkki tuleb see kiri nüüd... Enamik ajast olid aga sõnumid sõpradelt, kes lootsid uudiseid kuulda, aga ei midagi. Ema närvid olid vist samamoodi viimse ääre peal nagu minulgi. Olin alguses Annelaga kokku leppinud, et kui tuleb see saatuslik email kella 10 paiku õhtul vaatab kõigepealt tema, mitte emotsiooni välja näidates, ning siis vaatan mina kui ma selleks valmis olen. Kiri tuli aga oodatust 40 minutit varem komisjoni töö ajal. Ruttasin klassist välja ning tormasin esimesel võimalusel oma gmaili kontole, tirisin ettevaatlikult kirja lahti ning nägin seda ühte ja vajaminevat sõna Congradulations! ja rohkem polnud emotsioonide jaoks vajagi. Ruttu näitasin Annelale läbi klassiukse positiivset uudist, kes jooksis mind koheselt õnnitlema ning siis läksid kõned pereliikmetele ja sõnumid sõpradele. Ema oli segaduses, isa jaoks oli see saavutus miskipärast loogiline, emaga Skype'sime õhtulgi, et mõlema ärevust maandada.
ÜRO simulatsioon jätkus samuti aina positiivsemas rütmis, sest minu ja Annela juhitud USA tiim oli üks tublimaid ja sõnavõtvavamaid ning suurel debatil esindasime oma ideid kindlalt. Tallinnast tagasi jõudnud avasime veel pühapäeva õhtul emaga šampuse ning tähistasime reedeõhtust kirja.
Siiani ei suuda uskuda, et sain sisse ülikooli, mis sisse saanud õpilaste SAT tulemuste põhjal on hetkel maailmas kuuendal kohal. Ülikoolil on 13 akadeemilist keskust üle kogu maailma alustades Accra ja Tel Aviviga ning lõpetades New Yorgi ning Shanghaiga. Kui eksamid lähevad plaanipäraselt ootab mind ning mu lennukaaslast Katrinit ees võrratud neli aastat Araabia poolsaarel, kus ise ei pea sentigi õppemaksule kulutama, sest sain täisstipendiumi osaliseks!
Superpalju abi oli veel Põhja-Ameerika Teabekeskusest Tartus, õpetajatest, kes olid nõus kirjutama suurepärased soovituskirjad ning sõpradest ja sugulastest, kes sel närvesööval ja pikaldlased teekonnal toeks olid :)
PS: Kirja kättesaamisele järgnenud päeval sain uue kirja, milles kutsuti nii mind kui ka üht mu vanematest Prahasse 18. aprillil nädalalõppu veetma sissesaanuteda ja seda tähistama. Taaskord, nagu NYU'le kohane, on kogu reis nende kulul ehk naaseme emaga Prahasse pärast 13-aastast pausi.
Stay tuned!




No comments:

Post a Comment