Thursday, 5 March 2015

What to expect when you are not expecting

Oli tavaline õhtupoolik ajal, mil ema Flordias puhkamas oli, kui ma avasin kirja, mis pealtnäha tundus nagu iga teinegi- täita tuleks oma maksuarunded ära... Aga võta näpust, alguses tuli vali karjatus ning seejärel midagi nutmise, naermise ja hüsteerilise energia vahepealset, sest kirjas seisis, et olen oodatud külla NYU ülikooli Abu Dhabi ülikoolilinnakusse. Rõõmusõnumid said kõigepealt üle Atlandi ookeani saadetud ning seejärel ka isale ja vanavanematele edastatud. Siis oli jäänud vaid mõni nädal ning reis Lähis-Idasse võiski alata.
Antud loo alateemadeks võiksid kujuneda taolised teemad:
1)Maani seelik Tartus nagu hüüdja hääl kõrbes
2)Rahvariidevöö kui defitsiit kaasaaegses maailmas
3)Mina ja minu seiklused lennujaamades
4)Igas sadamas on eestlane ( peaaegu)
Kõigepealt algas suurem kriis kui paar aastakümmet tagasi olnud Suessi kriis ehk et riietuda kultuurile sobilikult, peaksin ma omama midagigi pikka. Alguses tundus olukord nutune, kui kuna me oleme emmega suurepärased skeemitajad, leidsime peagi sobiliku asja. Järgmiseks oli mul vaja leida kiiresti rahvariidevöö, mitte kandmiseks, aga näitamiseks. Ja just siis kui vaja, oli kõigil tuttavatel tantsuetendus/-pidu vms ehk kuidas ma päev enne minema asumist selle alles kätte sain. Järsku tekkis tunne nagu terve Tartu oleks kuhugi minemas, et vööd praktiliselt võimatu tundus leida.
Nüüd ma istun Frankfurdi lennujaamas, kuhu ma kohale jõudsin poole kaheksa paiku kohaliku aja järgi. Ning reisi oma kodust alustasin olude sunnil juba kolmapäeva õhtul kell 9 ehk ma jõuan sihtkohta ei rohkem ega vähem kui 24,5 h pärast kodust lahkumist! Elagu lennujaamad, halb söök jms. Eestist olen ma ainuke, kuid nüüd liitub minuga moldovlanna ja sakslane. Loodan, et nemad siia tulles ära ei eksi, sest mina eksisin (, kes siis veel ei tea, on see kõige tüüpilisem mina). Aga ega siia jõudmine on omaette saavutus, sest suutsin mitte midagi tehes ( tegelikult õppisin ajalugu) 5 h üleval püsida, tektidada probleemi juba Tallinna lennujaamas ning olla mässitud segadusse, et minu lennu värav pidevalt muutub. Loodetavasti on kõik ilus ja mõnus ja tagasitulles sellist janti ei ole, siis ka õnnek saan rutem koju.
Pühapäeva õhtul olengi juba õnnelikult oma voodis puhkamas, kuni järgmise reisini.

Pilte saab Instagramist : https://instagram.com/mariannlepp/
Järgmine postitus juba tagasitulles!

No comments:

Post a Comment