Wednesday, 3 June 2015

Ladina rütmid ja värvilised sombrerod

Viimane reis tundub olevat liiatigi kaugel, mõelda vaid, kuu aega tagasi! Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis ongi see esimene normaalne ja tavaline reis Pariisi käigust alatest, sest Candidate Weekendi, Prahas uue klassiga kohtumist ning kahepäevast Brüsseli reisi, mis oli küll väga vahva, kuid oma loomingule väga palju ruumi ei jäänud, ei saa just päris puhkuse- ja turismireisideks lugeda.
Ma julgen väita, et tean rohkem Mehhikost kui enamik eestlasi ning seda eeskätt just tänu pisikesele mehhiklannale. Imelik on see, kui palju ta suutis mind mõjutada JA veenda, et ma talle külla läheksin. Hint: mind pole just eriti raske veenda reisile minema. Lõpuks ongi see kuid oodatud seiklus kohal. Olen kõigest suutnud ära teha kolm eksamit, mis, pöidlad pihus, loodetavasti ei tee reisil mu tuju väga mõrudaks, sest tulemustekvoodid on siiski vaja ületada. Täna, kolmandal juunil oligi viimane eksam. Veidi nagu pelgasin, aga samas nagu ei peljanud ka. Ma tean, et oskan neid aineid piisavalt ja olen puutunud kokku inimestega, kes minu silmaringi on oluliselt suurendanud, kuid alati on see kahtlus, et äkki saan ma teema, mida ma nii palju ei oska ning kus mul oli pikkades lõikudes järjest protsente, kvoote, mõisteid, aastaarve ning Eesti esindajaid erinevates organisatsioonides. Õnneks on suuliste eksamite/arvestuste puhul õnn mulle naeratanud, mida ma mitte kunagi ei alahinda, ning seekordki sain endale teema, kus tundsin nagu kala vees. Loodame, et tulemused peegeldavad enesekindlust. Teiseks jõudsin vahepeal ühe kursuse, akadeemilise inglise keele, ära parandada, et hõbemedal saada. Raske see aine oli, kuid arvan, et kaks aastat korralikku keeleõpet ning lugematul hulgal unetuid öid inglise keele seltsis on aidanud kaasa. Lisaks jõudsin oma autokooliga, võimalik, et pole seda blogis maininudki, kuid seda meelega, üsna kaugele. Nimelt on see pingutus väärt rohkem kui olümpiamedal minu jaoks, sest kuna ma pole just eriline autoinimene või vähemalt ei meeldi mulle juhtida, on autokoolist saanud eriti suur jõupingutus mulle, et see edukalt läbida. Soovitavalt peaksin kõik asjad korda ajama enne augustikuud.
Nüüdseks on absoluutselt kõik mured seljataga, kõik katsumused ületatud ( miinus eksamitulemuste kättesaamine), millega võingi võtta oma kaks kohvrit ja suunduda Tallinnasse. Üks kohver on praktiliselt ainult Eesti toidule pühendatud, mida väike sombreropreili nii väga soovis. Ma pole absoluutselt kindel, mis saab edasi, kui Mexico City lennujaama jõuan, sest sealt edasi järgmine asi, mis kindel on, on saabumine Eestisse. vahepeal lasen Mehhiko metsikutel tuultel kanda mind õigesse lahte. Katsun Instagrami, Facebooki ja/või muu sotsiaalmeedia kaudu kursis olla, sest olen kindel, et Mehhiko üllatab mind veel ettearvamatutes olukordades.
Kõigepealt suundun Tallinnasse, et saada enne lahkumise Daniellega kokku ning siis juba 6.45 kiirustan lennule. Näeme siis 20. juunil kell 12.00 MHGs, sest lõpetamisele jõuan vast ikka!
xx

No comments:

Post a Comment