Friday, 19 June 2015

Mehhiko

Olen veeretanud seda blogimisvaeva edasi, kuid värskete mälestuste talletamisega olen niigi hiljaks jäänud ning sellest reisist just neid vaja ongi. Ma teadsin hetkest, mil ostsin lennupiletid, et sellest ei saa mitte kunagi puhka-lesi-võta päikest reis kuskil rannakuurordis, vaid seiklustega ületulvatud pikad päevad.
Kõigepealt tulid mulle vastu Damaris oma perega ning seejärel otsustasime minna maapealsesse põrgusse nimega Mexico City. Põrgu seisneb Mehhiko silmis just liikluses, sest ükskõik kui palju ma seda ka kirjeldama ei hakka, see pole piisav, sest sõnavara lihtsalt pole. Autod ilma suunatuleta, katkise kerega, bensiiniluukideta ning pidevalt vilkuvate ohutuledega oli mu esimene vaatepilt. Mitte just parim, pealegi prooviti meile pärast igat kaht sekundit paremalt või vasakult sisse sõita. Kohalikele pakkus minu hirm jällegi palju nalja, millega sisustati oma paigalseisu. Kogu selles rägastikus ekslesid vaprad pisikesed mehikesed, kes proovisid müüa sulle tšillikrõpsudest tuulelohedeni. Imekombel olid kõik terved ja suutsid seal ellu jääda, mina ilmselt vist ei oleks. Pärast pooleteisetunnist linnast välja ukerdamist järgnes sõit Pueblasse Damarise onu pere juurde. Kui jõudsime eratee nn tollipunkti hakkasin uurima, miks me mööda tasulisi teid sõidame. Vastus tuli nagu kõheldes, et veidike lühem ja natuke parem tee, kuid väga kindlat vastust ei tulnudki. Vastuse sain järgmisel hommikul, kuid öösel olime suutnud ennast ära kaotada kuhugi Puebla eeslinna slummide vahele ning sugulastele helistada ei saanud, sest ühel oli krediit otsas, teisel aku tühi ja kolmandal kadunud, kuid hoolimata sellest ei lasknud ma meelel mõruks veel minna. Varahommikul teati mulle, et paarkümmend minutit hiljem oli tee, mida mööda Pueblasse tulin, olnud tulistamine, kuid avalikul ehk tasuta teel. Nüüdsest mõistsin, miks me iga kord tasulise tee kasuks otsustasime, sest selliseid asju erateedel ei pidavat toimuma. Pueblas sõitsime ringi linna tuuribussiga ning nautisin erakordselt odavaid lõunaid ja värvilisi tänavaid. Ringi jalutased hakkas teel koju meile täiesti olematul hetkel meile suvaline mees tänavalt giidiks, vahva on see, et me isegi ei palunud. Lootsime, et asi piirdub mõne tänavaga, aga lõpetasime tegelikult kaks tundi hiljem kuulates katedraalide autorite elulugusid ning kuulates kunstiajalugu. Kõik oleks tunduvalt põnevam, kui ma hispaania keelt oleks osanud, seega seisin mina enamik ajast nagu kivisammas. Nii lihtsalt seal inimesed tööd leiavadki, hakates suvaliselt giidiks ja paludes pärast kopikat, viksides kingi, müües ummikutes süüa ja mänge, vormides fooliumist hõbekujukesi, puupulkadest kujukestega mängides või mistahes muu tööga, mida eurooplased ette ei kujuta. Seal on aga KÕIK võimalik. Õhtul käis tõsine jooksmine ( loe: sõitsime autoga linnas u 130 km/h), et jõuda viimasele vaateratta õhusõidule. Pean tunnistama, õhtu tegi oma töö ning päeval üpriski trööstitu mulje jätnud linn muutus õhtul imeliseks. 



Hommikul taaskord suund Mexico Citysse Damarise tädi pere juurde. Kuid arvake-arvake, kas meie reisigrupp suutis jälle ennast ära kaotada. JAH. Polnud päevagi, mil me poleks olnud päevagi eksimata. Üldiselt oli sealne olukord parem, sest rohkemad pereliikmed oskasid minuga inglise keeles vestelda. Põhiliseks osaks oli kindlasti Teotihuacani püramiidid, mis olid tõesti võimsad. Ronisime tippu ja ammutasime päikeseenergiat. Inimeste rohkuse järgi oleks ennustanud, et oleme Hiinas, sest koht oli tõesline turistimagnet. Loomulikult ei saanud me külastamata jätta ka Mehhiko köögi restorani/kohvikut otse peaväljaku juures, mis oli odavamate hindadega kui Eesti keskmine! Nägin kohalikku rahvatantsu ja muusikat. Samuti sõin esimest korda kaktuse osa, millest kujuneb ajapikku puuvili, mis oli imemaitsev. Edasi jalutasime mööda peatänavat ning siis tuli tõeline kisa. Viis 13-aastast neidu pistsid jooksma ja kõik minu poole anudes, et minuga pilti saaks. Küll nad katsusid minu juukseid ja uurisid kas need on blondeeritud. Uskumatu, millise fännikarja leidsin. Pere ütles naljatades, et minu ette peaks panema kübara sildiga "5 pesot pilt" , et äkki teeniksin tagasisõidu raha endale. See oleks asju võib-olla tõesti rohkem ohjanud. Järgmisel hommikul pidime liikuma hakkama kell 8, kuid 8.15 sõid osad alles hommikusööki. Kui Eestis olen ma enam-vähem punktuaalne, siis seal peeti mind eriti varajaseks ja ei saanud aru, miks ma kell 8 valmis olen. Edaspidi proovisin taolisele ära-saa-õigeks-ajaks-valmis mõtteviisile, kuid eurooplasena pole see vist nii ekstreemsel kujul võimalik.








 Suund oli taaskord lennujaama, et Cancuni minna, kuid seegi tee ei läinud libedalt. Olime istunud tunnikese autos, kui me saime aru, et oleme sõitnud vastupidises suunas. Vahepeal politseinikelt ja taksojuhtidelt nõu küsides püüdsime õigele rajale saada. Kaks tundi oli lennu alguseni jäänud, kui olime 18 km kaugusel lennujaamast ning 5-rajalisel teel oli liiklusummik. Ütles, et mitte eriti soosivad olud. Viimasel hetkel suutsime 120 km/h kiirusega põrutada viimsed 8 km. Jõudsime elusalt(!!!) ja tervelt kohale. Teedest veel nii palju, et mina terveid teid ( va tasulised maanteed) ei näinud, sest pigem võrdusid linnasõidud tselluliidi eemalduskuuriga kui rahuliku kulgemisega. kohati olid augus 20 cm sügavused, aga kedagi väga see ei huvitanud ja sõideti kiiremini ja hullemini kui Eestis. Cancun oli imeline, Eesti mõistes on Cancun nagu Pärnu ehk totaalne suvepealinn ning selle nime vääriline on ta ka Mehhikos. Imelised rannad, türkiissinine meri, meetrised lained, päike ja palmid. Sellise mõnusa paradiisi nautimiseks oli aega esmaspäeva õhtust kolmapäeva lõunani, mil põrutasime tagasi Mexico Citysse. Enne aga jõudsime ära käia Playa del Carmenil, mis oma mõnusa kihelusega oli perfektsus.




Mexico Cityst võtsime suure bussiga tee ette Moreliasse, mis on Damarise kodulinn. Päevad läksid superruttu ning ega me kõik päevad seal kohapeal ka ei vegeteerinud, kui juba reisil, siis kasutada aega maksimaalselt. Vahva oli see, et tutvusin paljude Damarise sõpradega, mistõttu polnud ükski õhtu igav. Päeval külastasime loomaaeda ning tuuritasime kodulinnas. Õhtuti käisime ööklubides või kutsusime sõbrad enda poole. Lisaks toimus veel suured perekondlikud ( loe: terve suguseltsi) söömingud, sest kõigile pakkus huvi pikk blond eestlane. Kogu selle asja juures oli aga üks veidi harjumatu olukord, et absoluutselt mitte kunagi, ilma eranditeta, ei lahkunud me sihtkohta õigeaegselt! :) Pikkade maade peal leiutasime mängu Märka Narkodiilerit ehk proovisime autode järhi aru saada, kes on ja kes mitte. Kuna teema mind iseennast väga huvitab, hakkasin uurima rohkem, kuidas allmaailm tegutseb ja ausaltöeldes paljastus mulle taoline maailm, mida isegi heameelega ei tahaks teada, et eksisteerib. Poleks valdkonda, mida nad ei valitseks, isegi presidenti ja valitsust. Kuna praegune peaminister ei olnud nõus diileritega 'head tehingut' sõlmima, vastavad viimased rohkete tapmistega ja 'õnnetustega' proovides nõnda valitsusele märku anda. Seetõttu jäi nii mõnessegi linna minemata. Sel ajal, mil ma Mehhikos olin, tapeti näiteks üks Mario sõber, kelle surma Damarise isa pealt juhtus nägema, kuna juhtum leidis aset päeva ajal keset liikusummikut. Ka meil juhtus huvitav seik, kas pole mitte üllatus(!) kui käisime õhtul baaris. Väljudes nägime ukse ees kaklust ning hetk hiljem tõmmati välja relvad. Turvalisuse mõtte proovisime võimalikult ruttu põgeneda. Diilerite asukohad tunneb ära nähes elektriliinidelt rippumas ketse. Ehk siis ülevaade sellest, kuidas seal saab igal sammul tõelist elu näha. Samuti külastasin paariks minutiks avalikku kooli, milles Mario ema õpetab. Kool streigib ja seetõttu õpivad lapsed juba alates oktoobrist tänaval  kilekatuse all. Päris kurb oli vaadata, aga lapsed olid vahvad. Samuti avastasin igapäevaselt uusi nimetusi, mida minu kohta kohalikud kasutasid. Levinuimaks kujunes blondie ehk querita, kuid minu isiklikuks lemmikuks kujunes krevett just punaka, kuid heleda naha tõttu :)
Asi, mis vajas harjumist ja millega ma ei jõudnud kohaneda oli puuviljade kokku segamine juurviljadega. Puuviljasalat kurgi ja sibulaga tundub minu jaoks üsna vastuvõetamatu. Lisaks pannakse puuviljasalatile, millele lisatakse apelsinimahla, veel tavalist juustu. Kõige otsesemas mõttes tundus minu jaoks see veider olevat. Kui juba söögiga edasi minna, siis paari päeva jooksul sain ma kõige parema ülevaate, mis vahe on sopel,  tacol ja kümnetel teistel juustu või juustuta maisist tehtud tortilladel.





 Ühel päeval otsustasime minna Patzcuarosse perega, kus külastasime ka selle juures oleva järve keskel olevat saart. Paadi kasutuskõlbsuse küll kahtlesin, aga elusana saarele jõudes ei pööranud sellele enam suuremat tähelepanu. Saar oli ilmeline oma imekitsaste tänavate ja kohalike kaupmeestega, kellelt ostsin endale traditsioonilise Mehhiko pluusi. Patzcuaros proovisin ka pasta jäätis, rõhutan, mitte pastamaitselist, vaid pastajäätist, mis ongi pastast tehtud. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, oli jäätis imeline. Üleüldse pole ma mitte kunagi niivõrd head jäätist saanud kui Mehhikos. Mingi hetk ei saanud ma jätta uurimata, miks terve linn täpselt sama värvi on. Tuli välja, et sellega kaitstakse UNESCO kultuuripärandit.


Samas näiteks Guanajuato linn otsustab, mis värvi maju linna tahab ja siis öeldakse inimestele, mis värvi maja tuleb. Niiviisi provitakse linn võimalikult värviküllaseks teha. Guanajuato on siiani mu lemmiklinn, sest need värvid, pargid, arhidektuur, muumiad(! :) ) ja söök oli imeline, seda kõige ülimuslikkumas võtmes.












Veetsin veel päeva Morelias suveniire ostes ja nautides viimast päikselist päeva. Huvitaval kombel polegi Damarise kodulinn nii soe: talvel ei lange alla nulli, kuid linn on tuuline, keskmise päikesehulgaga ja normaalsete soojakraadidega.  viimasel päeval ei puudunud samuti ka alanud streik valitsuse vastu, kuid olles kuulnud riigi olukorrast, siis vaevalt, et see midagi muudab. Kahjuks. Viimasel päeval avastasin nurgakohviku, kus söögid alla euro(!!) ja värskelt pressitud 400 ml apelsinimahla maksis 80 eurosenti. Pole elusees parimat hinna ja kvaliteedi suhet saanud kui siis.



Viimasel Morelia päeval käisime väljas söömas. Vasakul minu kõrval on Gaby, pereema, pereisa, Damaris ja Mario. Samuti otsustasid nad, et ütlevad restoranile, et mul on sünnipäev, sest Mehhikos lauldakse sulle selle puhul. Seetõttu avastasingi ennast ühel hetkel sobrerodes ja parukates laulvate mehhiklaste keskel, kes mängisid kitarri, toppisid mulle samuti sobrerot pähe ja üritasid koogile pandud küünalt süüdata. Maailma parim üllatus :) 
 Viimane päev, enne äraminekut läksime Santa Fesse, mis on Mexico City kuulsaim ja rikkaim piirkond. Ma ei teagi, kas paneb üllatama enam, kui ütlen, et ka seal suutsime ära eksida, kaotada ära auto, mida me juba korraks kahtlustasime, et ära varastati. Õnneks viimane polnud võimalik antud kohas, sest valvureid oli parklas palju, kaasaarvatud eraisikute turvamehed.
Mehhiko pakub imeliselt palju avastamisrõõmu, sest pole asja, ega kohta, mis Euroopaga sarnaneks. See eluviis, olek, suhtumine, söök ja meeleolud on kirjeldamatud. See siin on vaid lühike kokkuvõte ilma (!!!) videoteta. Soovitav kõigil külastada seda imelist riiki, aga mitte ainult rannakuurortide kaudu, vaid seigeldes tõeliste ladina rütmide keskel.



No comments:

Post a Comment