Sunday, 19 July 2015

Lätlaste lisavarvas ei toonud õnne

Kui me isaga reede hommikul Jurmala poole teele asusime, ei osanud ma ettegi kujutada, et taoline seiklus meid ees ootab. Väike kahtlusepuugike ronis minusse reede hommikul, mistõttu otsustasime varahommikul kell 8 teele asuda, jättes piisavalt ekslemisruumi. Eestimaa pinnal probleeme ei tekkinud, seiklused hakkasid pihta Riia lähedal, kui meie Google Maps andis otsad ja ma otsustasin kasutama hakata aasta ja kolme kuu taguseid teadmisi Riiast. Mingi hetkeni need isegi töötasid, kuid kui sattusime kuhugi Kopli-sarnasesse linnaossa, saime aru, et päris õigel teel me polnud. Kogu meeleolule andis vürtsi tugevnevad vihmahood ning rahe. Olin rahul, kui nägin Jurmala silti, sest see pidi olema märgiks, et kursisuund oli mul ikkagi õige olnud. See oligi õige hetkeni,  mil ma magasin viaduktil õige teeotsa maha ning tagasitee leidmine osutus sama keeruliseks kui  miljonimängu viimane küsimus. Sellele, et jõuda sõudebaasi kulus meil lõpuks kõigest 20 minutit, kuid sellega meie seiklused ometi ei lõppenud! Järgmiseks tuli leida söögikoht, kuhu kõik ülejäänud Eesti sõudjad einestama olid läinud, kuid sinna saamiseks oli meil kõigest aadress (tänavanimi) ning mittetöötav Google Maps - algus tundus mitte paljulubav. Kui olime 10 minutit finishi lähedal seigelnud, katsustasime uurida kohalikelt juhiseid, kuid huvitaval kombel polnud keegi sellisest tänavast kuulnud. 20 minuti pärast otsustas isa alla anda ja süüa kuskil mujal, sest stardiaeg hakkas aina lähemale tiksuma. Nii siis jooksimegi läbi vihma tossudes ja dressides lähimasse söögikohta, milleks osutus päris peen restoran (loe: midagi Tartu Polpo sarnast). Juba koka tervituse ajal oli piinlik nii oma riietuse kui kõige pärast, mis juhtunud oli. Lihtsalt teadmiseks, toit oli suurepärane. Siis jätkus trall sõudebaasis, kui tuli panna paat kokku ja anda isale sealsamas kohapeal ka väljaõpe, et asjad kiiremini tehtud saaks. Võistlus ise kulges rahulikult, kuigi teise päevaga jäin vast igatpidi rohkem rahule. Aga pikemalt pole mõtet peatuda, sest paljud ei pruugi sõudehuvilised siin olla. Edasi toimus autasustamine, mille algus meenutas kiuste minu seeniori arvates kuue- või seitsmekümnendaid, sest riikide marssimine algas ühtses rütmis vana sõudeellingu ees. Edasi liikusime ööbimiskohta, milleks oli vanem nõukogude stiilis ühikas. Naersin veel isale, et saab meenutada kunagisi spordilaagreid. Nali naljaks, aga umbes 20 minuti pärast oli isa minu toas, andes käsklusi otsimaks välja normaalseid Jurmala hotelle ning paari minuti pärast olid meil juba kompsud koos ja auto peal. Kuna kumbki polnud kohaliku liiklusega tuttav, siis pidime kasutama paari võtet filmist "Kiired ja vihased", kuid lõpuks premeeriti meie kohalejõudmist veel hinnasoodustusega. Hotell ise oli hästi armas ja meri oli kõigest 200 m kaugusel. Hommik kulges rahulikus rütmis ning võistluspäeva mõttes erines see vaid distantsilt, sest kui esimene päev oli tüüpiliseks saanud 2000 meetri distants, siis teisel hoopiski 500 meetrine sprint. Pärast võistlusi pakkisime varustuse sisse (selleks hetkeks oli mu isa saavutanud ülima vilumuse) ja suuna võtsime sisse veepargipoole, kus veetsime kaks nostalgilist tundi. Ning enne veel kui saime täielikult teele asuda otsustasin, et seekord ei usalda oma kullakallist Google Mapsi, vaid geograafiateadmisi kaardilugemise rakendamiseks. Kõik läks vaat, et suurepäraselt, kuni sõitsime mööda Valmiera mahasõidu teest. Siinkohal väike küsimus, kas mitte ära kadumine pole läbivaks jooneks saanud kogu loo juures? Lõpuks pärast paarikümneminutilist seiklemist otsustasin ikkagi kasutada nutiajastu võlusid ja nagu naksti saimegi õigele teele, mis lubas kasulikul kaardilugejal silma korraks kinni lasta. Jah korraks, sest ka Valgas (!!!!) suutsime valida vale tee ning algne plaan jõuda välja Tartu maanteele kulmineerus hoopiski miskipärast Tõrvas. Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et seiklusi oli rohkem kui raha eest ja lõpuks sain ka murtud aastatepikkuse küsimuse, et kust on pärit minu hajameelsuse-eksimise geen. Mis saaks olla veel jubedm, kui sul on üks selline inimene autos? See, et sul on neid kaks- üks roolis ja teine kaardilugejaks.
Järgmiste seiklusteni!