Monday, 31 August 2015

"Esimene september"

Marhaba, mis eesti keeles tähendab tere tulemast, on lõpuks läbi saanud. Nädal aega kooli peal ringiseiklemist kulmineeruski 30. augustil kirjaliku tööga suvel loetud raamatu kohta. Paljud võivad imestada, et lõikuskuu eelviimasel päeval toimub õppetöö, jah toimub, sest Araabias käib elu teise rütmi järgi alustades pühapäevast ja lõpetades töönädala neljapäevaga. Tegelikult pidi mul olema kaks loengut, kuid kõigile kohustuslik kirjatöö suvel loetud raamatu kohta tühistas algsed plaanid ning selle nädala jooksul tehakse need tagasi. Niisiis, kell näitab 9.06, hommikusöök söödud ja peaaegu valmis, kuid klass ei alga enne 10.40. Minu tunniplaan ongi eestlastele harjumatult "lebo". See tähendab, et iga päev on kaks kuni kolm loengut, millest kõige esimene loeng päevas hakkab alati 10.40 ja kõige hilisem 12.45. Samas nähes praktikat oma korterikaaslaste pealt, võin öelda, et koduseid ülesandeid jagub ikka rohkesti. See semester sain oma täieliku topi valikud ehk siis minu kursuste valik läks täppi, arvestades seda, et nii mõnelgi on neljast kursusest kolm sellist, mida nad ei olnud oma  nn soovinimekirja pannud. Minu esimeseks alusaineks on Colonialism and Post-Colonialism, mis räägib kolooniate ajaloos ning mis viisidel esineb see tänapäeval, teiseks alusaineks on (Dis)placements, mis kirjeldab, kuidas eri rahvad eri riikides paiknevad ning kuidas probleemi lahendada ( nt: kurdid Türgis), kolmandaks aineks on kohustuslik kirjutamise tund pealkirjaga Debates about Islam, kus räägitakse erinevate islami harudest ning seda tundi annab mulle minu akadeemiline mentor, ühtlasi täidan lõpetamise kriteeriumi, et üks aine oleks võetud kas araabia keel või siis, mis käsitleks Araabia ühiskonda/kultuuri vms, viimaseks aineks on Statistics for Social Sciences, mis on täpselt nagu pealkiri ütleb, statistiline matemaatika. Viimaseks loenguks üks kord nädalaks on ka Sports Management, mis jõulude ajal lõppedes täidab minu mõlemad kehalise kasvatuse kriteeriumid. Raamatuid on kokku siis nelja aine peale 18 ning igaühele, kellel on stipendium, ostab kool need õpikud välja, niiet minu raamatutele/õpikutele kulutas see semester kool 550 €.
Marhaba nädala sees jõudsime käia ka Dubais, kus käisime Burj Kalifa tipus ( imeline vaade alla linnale) ning õhtustasime koos Al Bloomiga, kellega ma istusin ka Candidate Weekend Emirates Palaces samas lauas, Liibaloni restoranis iga pooltunni tagant mänglevate purskkaevude kõrval.
Nüüdseks on asi maha rahunenud, nüüdseks on põhilised vajalikud asjad olemas ning lõpuks toa ka vastavalt enda maitsele ka ära sisustanud. Tuba ja üleüldse kool on väga moekalt disainitud, mulle meeldib igastahes. Lahe on ka see, et kui mul hakkab tund näiteks majas A2, siis tavatsen ainult lifti hüpata ning sõita oma maja nn keldrikorrusele. Täpselt nii kaugel osad mu klassiruumid on.
Esimesed Skypemised on juba samuti tehtud ning ausaltöeldes on hea meel seda ikka teha, et hoida eesti keel inglise keelest puhas ning sõnavaraliselt mitmekesine.
Olen astunud ka esimeste ämbrite otsa, kui nii võib öelda, kuid sellest ning tavalistest küsimustest, mida siit-sealt olen noppinud, teen postituse kunagi septembris.
Praeguseks võin niipalju vaid öelda, et siinsed õpilased on nii palju oma elu jooksul ära teinud, et mõnikord jääb lausa suu lahti. Tüüpiline õpilase profiil on see, et elatud on vähemalt 2 riigis oma elu jooksul ning räägitakse umbes 2 võõrkeelt lisaks emakeelele. Kanadalane näiteks sõitis kahe kuuga Lääne-Kanadast ( Vancouverist) oma saarele (Prince Edwardi saar) välja. Siin on õpilasi, kes on läbinud pool Ironmani distantsi ( seda tegi tütarlaps!), osalenud selleaastase ujumise MM'l ja seega olnud esimene Araabia naine taolistel võistlustel. Minu lennukaaslane töötab mingi uue matemaatilise valemi kallal või tahab seda täiendada ning seetõttu töötas oma riigis juba doktorantidega koos. 310 inimese hulka kuulub veel ka riigipea lapselaps ning UAE riikliku panga juhi poeg. Võiks loetlema jäädagi. Nüüd aga lähen mina oma esimesse ülikooli tundi.
Pilte Dubai reisist.




Kooli nn maa-alune siseaed



Thursday, 27 August 2015

Marhaba/ Tere Tulemast!

Nüüdseks on juba loetud päevad möödunud ning paljud, kes minult ühti sõnumit ei saanud, arvavad, et mind on juba 30 kaameli eest maha müüdud. Hea uudis, veel mitte!
Eestlased on araablaste jaoks nagu lätlaste lisavarvas- mõttetu mure. Kõigepealt hakkas minuga nali lennujaama check-in's peale, sest väidetavalt polnud mu passipilt piisavalt korrektne (kunagi imbus sellele natukene vett), aga uut passi ma teha ei saanud, sest kõikidel mu dokumentidel on juba alates maist see number peal ja AÜE viisal samuti. Eriti mugav oli see, et Estonian Airis saime tänu flex-klassile nautida äriklassimõnusid. Asi jätkus kohalejõudes, mil Tarmo kohver oli ja on siiani kadunud. Kuid muidu oli lennujaamas viietärniline teeninus, sest meile avati kõik suletud sametist väravad, mis tavakodanikele olid suletud. Esimene õhtu oli ärevus ikka nii suur, et lennukis vahetevahel peale tikkunud unest polnud grammini alles jäänud. Seega läksime omapead kooli avastama. Naljakas on see, kuidas siin ei ole esimesi piinlikke hetkeid. Kõik lihtsalt sujuvalt alustavad vestlust ning kuns enamik on väga avatud, siis pühapäeva pärastlõunaks oli juba tunne nagu oleks kohal olnud nädal, kuigi tegelikkuses polnud Abu Dhabis isegi tervet ööpäeva veetnud. Minu toal ( täpsemalt minu voodil)  on hetkel perfektne vaade linnale, seega uinun mina nüüd iga päev miljardivaatega linnasiluetile. Sisseelamisnädal on tõesti supervahva ning ausaltöeldes on mul tunne, et meid rohkem hellitatakse ise siin. Kogu spordisaal muudeti imeilusaks banketikohaks ning terve esmakursuslaste klass, mida on 310, mahutati sinna ära.
Juba ärgmisel hommikul polnud kogu üritusest jälgegi ja pandi meid vastupidisesse olukorda, pannes meid proovile nn aaretejahis. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, oli see ülimalt vajalik, sest see ülikooli linnas on nagu ämblikuvõrk, mida sa ei suuda lahti harjutada.
 Kiire ülevaade:
1) Kõigepealt on maaalune level, kus on üks kuni kaks korrust ning seal asuvad meie klassiruumid, et looduslikult jahedad hoida.
2) Maapinna tasand, kus asuvad restorandid, sellelt tasemelt saab ülikoolist välja, kuid korruseid on kolm, kuigi 4-5-korruselise maja kõrguse annab välja oma kõrgete lagedega ruumide tõttu. NNkatuseid katab imeline taimestik ning high line.
3) High line : Siin asuvad kõik ühikad ja õppejõudude korterid. Olenevalt majast 7-10 korrust, kuid kuna kõik hooned on high line'ga ühendatud, saab linnakus siis liigelda põhimõtteliselt kahel tasandil.
Ja nüüd kujuta ette, et igal pool on trepid. Sa tahad tuppa saada? Kõnni maha vähemalt 6 kortermaja korruse jagu. Tahad kooli eest raamatukokku saada? Kõnni vaat, et sama palju kui korterisse saamiseks. Ehk kui sul väljas näitab temperatuuriks 42 kraadi ja kui lisada sellele lihtne lihaste treenimine, muutub su keha makaroniks. Mitte, et mulle soe ei meeldiks. Meeldib ja väga, aga tead küll, vahepeal tahaks sellist väikest seenevihma või piisavalt mahedalt jahedat suveilma, et marjule minna.
Asi, millele siin palju rõhutakse on väljakutsed, küll akadeemilised, vaimsed kui ka füüsilised ja viimase kasuks esimesel korral valik langeski, näiteks läksin poksimistrenni, mis oli superlahe! Mitte küll tavatrennina, vaid kui lihtsalt kohta, kus pühapäeviti käia. Kahjuks on niivõrd palju ägedaid asju veel, eriti spordi ja tervise osas, mis mulle meeldib. Lisaks sellele, et kaks semestrit kehalist on kohustuslikud, on võimalus osa võtta spordialadest, mis võistlevad kohalike ülikoolidega. Kuna paljudele nn võistlussport ei meeldi, tehti ka harrastajate grupid tervisekeskuses, mille tunnid sarnanevad MyFitnessi või Articu kavadele. Minu suurimaks lemmikuks on aga kehaline kasvatus, sest seal on igale maitsele midagi. Võta kas joogakursus, jooksmise algõpetust, ujumist, golfi, vetelpäästjaks õppimist või Sports Management, mille koha 'võitlesin' välja mina. Ma arvan, et mulle mitte kunagi meeldinud kehalise kasvatuse süsteem ja tegevused rohkem kui siin.
Samas on ka palju asju, mis mulle tunduvad siinses kultuuriruumis natukene veidrad, millest on plaan kunagi ka pikemalt kirjutada, kuid näitena saabtuua selle, et iga ülikooli töötaja (poemüüjad, koristajad jne) ütlevad alati "Hello, Madam!" Ma isiklikult ei tunne küll ennast inimesena, kes vääriks nime Madam, pigem nagu tavalise 19-aastase üliõpilasena. Teiseks, mis poodides silma jäi oli lausa ebainimlik puhtus. Sellesmõttes, et nad mitte lihtsalt ei pese põrandaid, vaid reaalselt löövad pisikeste lapikesega läikima. See pani vähemalt mind väga ebamugavalt poes ennast tundma, kui ma pean nägema, kuidas pisike mehike läheneb iga sekundiga hoogsalt nühkides minu varvaste poole.
Ülikoolist veel nii palju, et ma pole vist kunagi veel nii palju tundide algust oodanud, kuigi veidikene kardan koormust, kuna keskmine õpikute arv, mida kuulen inimesi mulle ütlemas eriala kohta, jääb 12-14 vahele. Enamik pole õhukesed loeme-paar-lehekest-läbi raamatut, vaid pigem korralikud 300-700-lehelised köited. Tundub, et võrreldes minuga on teistel hästi läinud, sest ühe semestri kohta tundub 18 raamatut nagu natuke palju, samas võib see ka vale mulje lihtsalt jätta lugedes raamatutest vaid mõned lehed. Selle üle on mõtekam arutada detsembris. Teiseks hämmastavaks asjaks on raamatukogu, kus on ühtekokku oma 30-40 privaatset helikindlat grupi või üksinda õppimiseks töötuba, samuti avastasime, et ülikool on ostnud endale 2-3 3D printerit ning seda, et meil on raamatukogus ligipääs isegi 15. sajandist pärit kaartidele ja raamatutele. Minu jaoks tundub kõik veel suhteliselt uskumatu, eriti võttes arvesse fakti, et õpilasi on siin 800 ringis.


Vaade Abu Dhabile






Aimdus sellest, millele meie raamatukogus ligipääs on

Avastasime ükspäev treppide paljususe põhjuse. Kui kuuma ilmaga keegi trenni teha ei viitsi, siis treppe pead nii või naa tegema ehk araablaste kehaline kasvatus





 






Väikesed jäädvustused arusaamaks, kus ma siis tegelikult olen.
Araabia päikest ja pilvitut taevast!



Saturday, 22 August 2015

Tõusev Araabia päike

Juba paar viimast augustikuud olen ma virisenud kõigile kui väga ma kooli ootan eelkõige just sellepärast, et siis saab tööst ja/või trennipäevadest puhkust ning sotsiaalelu hakkab õitsema. Üle pika aja on mu soovid aga hoopiski vastupidised: kestaks see Eestimaine heitlik suvi igavesti! Suve alguses, kui lugesin uute klassikaaslaste mõttevahetusi kooli kohustusliku kirjanduse või matemaatika testi osas, mõtlesin, et miks küll vaevata oma pead nõnda raskete probleemidega. Puhkama peab ju ka. Kuid millele mina ei mõelnud, oli see, et terve juuli-august on mul tihedalt täistopitud töö- ja trennipäevi ning võistlusi. Nüüd tuleb need asjad kiiremas korras lahendada, kuid lisaks kõigele ootavad ka mu sõbrad ja sõbrannad kokkusaamisi ehk kuidas mõnikord unelembeline mina pidi paar unetundi loovutama viimase õige suve jaoks. Kurta tegelikult ei ole millegi üle, sest rannavalve seltskond oli/on jätkuvalt hea, mistõttu töö läks nii mõnigi päev üleootuste kiiresti, autokool, mis küll minu jaoks on vaat et raskemgi kui füüsika, on ka ülimalt edukalt läbitud (sidenote:minu pooleaastane õpinguteperiood kulmineerus nädalaajase eduka sõidu- ja teooriaeksami ning libeda- ja pimedasõiduga) ning lõppude lõpuks naudin jõepealseid treeninguid aina enam ja enam, mida ma võib-olla mõne eelmise aasta kohta öelda ei saanudki. Õigemini, nautisin alati, kuid aeg ajalt ei leidnud seda fun' või tahtmist, et trenni minna, õnneks lõpuks tuuled pöördusid.
See suvi on palju "viimaseid" asju täis olnud nagu viimane tööpäev, viimane võistlus, viimane iga-aastane pidu vms. Viimane võistlus väärib minu arvates lausa eraldi mainimist siin blogis. Tegin kord pakkumise kolmele tüdrukule ( Alicele, Lottale ja Karolinale), et tulge õige Kalevi Päevadele Pärnusse. Sama nelik võttis juba reedel lõunal suuna suvepealinna poole, et tuletada meelde vanu juhtumeid trennides, laagreid ning krutskeid. Teekond oli sama rõõmsameelne ja värviline kui vikerkaar, sest kui kokku on pandud ühe spordiala (kunagised) asjaarmastajad, SkyPlus Top40 ning rõkkav naer, siis vaevalt et teekond rahulik sai tulla. Reedeõhtune puhkus rannarajoonis meelt lahutades ning võistluspäeva hommikul suvilas päevitades ja grillides möödusid imeruttu. Siht sõudebaasi, et panna paat kokku ning puhata. Ma olen siiralt õnnelik, et mu viimane ametlik võistlus nii vahva oli, sest ilm oli perfektne sõudmiseks, teiseks olin siin oma parimate sõbrantisdega, kolmandaks olen oma saavutatud aja üle suhteliselt uhke võrreldes, et see aasta tegin lausa ühe (!!!) eriala trenni tööst vabadel päevadel, kuigi oleks pidanud tegema kaks ning kuidagi kompenseerima tööpäevade laiskust. Vähemalt pingutasin ja ei sõitnud lõdvalt oma viimast võistlust ning see jättis sisse hea tunde. Plotis ootasid kolm näitskut mind  vahva ahviõhupalliga, hiljem valati mind üle vahuveiniga, just nagu Vormel 1 ning viimase asjana otsustasid nad lükata mind vette, nagu tehakse roolimeeste/-tüdrukutega, kui rooliaga paatidel on esikoht võidetud. Mis oleks saanudki ühele veesporti armastavale tüdrukule veel parem olla?!
Viimane tööpäev kulges samuti vahvalt: küpsetasin muffineid, mulle toodi jäätist, klassiõde Elis, kes on herilaste suhtes allergiline, sai herilase käest nõelata ning leidsime surnud metssea keset suplusala! Selleks, et sellised head asjad kunagi meelest ei läheks, tegin endale lõpuks ühe albumi, kuhu ma panen kõige lahedamatest seikadest pildid kirjeldustega. Naljakas on tegelikult see, et endale pole ikka kohale jõudnud, millega ma olen hakkama saanud. Selle all pean silmas fakti, et lähen neljaks aastaks Araabia Ühendemiraatidesse elama ja õppima. Ma arvan, et see on tingitud viimase aasta reisihullusega ning et minu mõttemaailm registreerib seda kui järjekordset põnevat reisiseiklust nagu Mehhiko või Pariis. Naljakas.
"Kas juba ootad minekut?" Ei ja jah. Jah ja ei. Ülikool ja linn ja kultuur ja kõik see melu ning võimalused tõmbavad, aga sellised lihtsate asjade pärast tahaks küll koju jääda. Kuulsad vanaema kotletid, peast teadmine marsruuti Ülenurme-Võru tänav-Kesk tänav-sõudebaas/Emajõe rand (hiiglehetkeks võib lugeda vist lausa seda, kui oskasin sekundi pealt öelda, millal foorides tuli vahetub) samuti Eestimaa jahedad suved, niiet joostes on alati parajalt mahe ning lihtsalt seda, et magama jäädes näen aknast tähistaevast. Kui käisin koolis esimest korda vilistlasena lõpupiltidel järgi, mõtlesin ma, et kui naljakas on mitte võtta enam suunda Härma kunstmurustaadionile ja leida oma klass tänu Mattiase rõkkavale naerule üles. Heameelega läheks teeks veel ühe aastakese sõpradega koos.
Viimased higipiisad on jäänud Tartu linna- ja kergliiklusradadele ootama järgmist aastat. Sõprade kirjad/head mõtted/šokolaadid/kommid/t-särgid/märkmikud (/veinid) olid esimesed, mis kohvrisse maandusid. Nüüd tuleb kinnitada tugevalt turvavöö, kihutada täiskäigul edasi päikese poole ning loota, et minu peamiseks sõiduvahendiks kujuneb kaamel, sest kui juba kord sattuda Lähis-Idasse, siis nautida seda maksimaalselt.
Samuti saadeti mulle hiljuti vahva kiri, kus oodati mind AÜEs elavate eestlaste gruppi. Kas või grammikene sini-must-valget riigipühadel või lihtsalt vahvaid tegemisi. Sellest lähtuvalt ootan jätkuvalt vahvaid mõtteid/pilte/lugusid sõpradelt-tuttavatelt, mis annaks kohe erilise sära minu päevadesse ning kellel on huvi minu igapäevaste käekäikude osas siis:
Snapchat: mariannlepp
Instagram: https://instagram.com/mariannlepp
Järgmiste kõrbetuulteni!