Thursday, 27 August 2015

Marhaba/ Tere Tulemast!

Nüüdseks on juba loetud päevad möödunud ning paljud, kes minult ühti sõnumit ei saanud, arvavad, et mind on juba 30 kaameli eest maha müüdud. Hea uudis, veel mitte!
Eestlased on araablaste jaoks nagu lätlaste lisavarvas- mõttetu mure. Kõigepealt hakkas minuga nali lennujaama check-in's peale, sest väidetavalt polnud mu passipilt piisavalt korrektne (kunagi imbus sellele natukene vett), aga uut passi ma teha ei saanud, sest kõikidel mu dokumentidel on juba alates maist see number peal ja AÜE viisal samuti. Eriti mugav oli see, et Estonian Airis saime tänu flex-klassile nautida äriklassimõnusid. Asi jätkus kohalejõudes, mil Tarmo kohver oli ja on siiani kadunud. Kuid muidu oli lennujaamas viietärniline teeninus, sest meile avati kõik suletud sametist väravad, mis tavakodanikele olid suletud. Esimene õhtu oli ärevus ikka nii suur, et lennukis vahetevahel peale tikkunud unest polnud grammini alles jäänud. Seega läksime omapead kooli avastama. Naljakas on see, kuidas siin ei ole esimesi piinlikke hetkeid. Kõik lihtsalt sujuvalt alustavad vestlust ning kuns enamik on väga avatud, siis pühapäeva pärastlõunaks oli juba tunne nagu oleks kohal olnud nädal, kuigi tegelikkuses polnud Abu Dhabis isegi tervet ööpäeva veetnud. Minu toal ( täpsemalt minu voodil)  on hetkel perfektne vaade linnale, seega uinun mina nüüd iga päev miljardivaatega linnasiluetile. Sisseelamisnädal on tõesti supervahva ning ausaltöeldes on mul tunne, et meid rohkem hellitatakse ise siin. Kogu spordisaal muudeti imeilusaks banketikohaks ning terve esmakursuslaste klass, mida on 310, mahutati sinna ära.
Juba ärgmisel hommikul polnud kogu üritusest jälgegi ja pandi meid vastupidisesse olukorda, pannes meid proovile nn aaretejahis. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, oli see ülimalt vajalik, sest see ülikooli linnas on nagu ämblikuvõrk, mida sa ei suuda lahti harjutada.
 Kiire ülevaade:
1) Kõigepealt on maaalune level, kus on üks kuni kaks korrust ning seal asuvad meie klassiruumid, et looduslikult jahedad hoida.
2) Maapinna tasand, kus asuvad restorandid, sellelt tasemelt saab ülikoolist välja, kuid korruseid on kolm, kuigi 4-5-korruselise maja kõrguse annab välja oma kõrgete lagedega ruumide tõttu. NNkatuseid katab imeline taimestik ning high line.
3) High line : Siin asuvad kõik ühikad ja õppejõudude korterid. Olenevalt majast 7-10 korrust, kuid kuna kõik hooned on high line'ga ühendatud, saab linnakus siis liigelda põhimõtteliselt kahel tasandil.
Ja nüüd kujuta ette, et igal pool on trepid. Sa tahad tuppa saada? Kõnni maha vähemalt 6 kortermaja korruse jagu. Tahad kooli eest raamatukokku saada? Kõnni vaat, et sama palju kui korterisse saamiseks. Ehk kui sul väljas näitab temperatuuriks 42 kraadi ja kui lisada sellele lihtne lihaste treenimine, muutub su keha makaroniks. Mitte, et mulle soe ei meeldiks. Meeldib ja väga, aga tead küll, vahepeal tahaks sellist väikest seenevihma või piisavalt mahedalt jahedat suveilma, et marjule minna.
Asi, millele siin palju rõhutakse on väljakutsed, küll akadeemilised, vaimsed kui ka füüsilised ja viimase kasuks esimesel korral valik langeski, näiteks läksin poksimistrenni, mis oli superlahe! Mitte küll tavatrennina, vaid kui lihtsalt kohta, kus pühapäeviti käia. Kahjuks on niivõrd palju ägedaid asju veel, eriti spordi ja tervise osas, mis mulle meeldib. Lisaks sellele, et kaks semestrit kehalist on kohustuslikud, on võimalus osa võtta spordialadest, mis võistlevad kohalike ülikoolidega. Kuna paljudele nn võistlussport ei meeldi, tehti ka harrastajate grupid tervisekeskuses, mille tunnid sarnanevad MyFitnessi või Articu kavadele. Minu suurimaks lemmikuks on aga kehaline kasvatus, sest seal on igale maitsele midagi. Võta kas joogakursus, jooksmise algõpetust, ujumist, golfi, vetelpäästjaks õppimist või Sports Management, mille koha 'võitlesin' välja mina. Ma arvan, et mulle mitte kunagi meeldinud kehalise kasvatuse süsteem ja tegevused rohkem kui siin.
Samas on ka palju asju, mis mulle tunduvad siinses kultuuriruumis natukene veidrad, millest on plaan kunagi ka pikemalt kirjutada, kuid näitena saabtuua selle, et iga ülikooli töötaja (poemüüjad, koristajad jne) ütlevad alati "Hello, Madam!" Ma isiklikult ei tunne küll ennast inimesena, kes vääriks nime Madam, pigem nagu tavalise 19-aastase üliõpilasena. Teiseks, mis poodides silma jäi oli lausa ebainimlik puhtus. Sellesmõttes, et nad mitte lihtsalt ei pese põrandaid, vaid reaalselt löövad pisikeste lapikesega läikima. See pani vähemalt mind väga ebamugavalt poes ennast tundma, kui ma pean nägema, kuidas pisike mehike läheneb iga sekundiga hoogsalt nühkides minu varvaste poole.
Ülikoolist veel nii palju, et ma pole vist kunagi veel nii palju tundide algust oodanud, kuigi veidikene kardan koormust, kuna keskmine õpikute arv, mida kuulen inimesi mulle ütlemas eriala kohta, jääb 12-14 vahele. Enamik pole õhukesed loeme-paar-lehekest-läbi raamatut, vaid pigem korralikud 300-700-lehelised köited. Tundub, et võrreldes minuga on teistel hästi läinud, sest ühe semestri kohta tundub 18 raamatut nagu natuke palju, samas võib see ka vale mulje lihtsalt jätta lugedes raamatutest vaid mõned lehed. Selle üle on mõtekam arutada detsembris. Teiseks hämmastavaks asjaks on raamatukogu, kus on ühtekokku oma 30-40 privaatset helikindlat grupi või üksinda õppimiseks töötuba, samuti avastasime, et ülikool on ostnud endale 2-3 3D printerit ning seda, et meil on raamatukogus ligipääs isegi 15. sajandist pärit kaartidele ja raamatutele. Minu jaoks tundub kõik veel suhteliselt uskumatu, eriti võttes arvesse fakti, et õpilasi on siin 800 ringis.


Vaade Abu Dhabile






Aimdus sellest, millele meie raamatukogus ligipääs on

Avastasime ükspäev treppide paljususe põhjuse. Kui kuuma ilmaga keegi trenni teha ei viitsi, siis treppe pead nii või naa tegema ehk araablaste kehaline kasvatus





 






Väikesed jäädvustused arusaamaks, kus ma siis tegelikult olen.
Araabia päikest ja pilvitut taevast!



No comments:

Post a Comment