Saturday, 22 August 2015

Tõusev Araabia päike

Juba paar viimast augustikuud olen ma virisenud kõigile kui väga ma kooli ootan eelkõige just sellepärast, et siis saab tööst ja/või trennipäevadest puhkust ning sotsiaalelu hakkab õitsema. Üle pika aja on mu soovid aga hoopiski vastupidised: kestaks see Eestimaine heitlik suvi igavesti! Suve alguses, kui lugesin uute klassikaaslaste mõttevahetusi kooli kohustusliku kirjanduse või matemaatika testi osas, mõtlesin, et miks küll vaevata oma pead nõnda raskete probleemidega. Puhkama peab ju ka. Kuid millele mina ei mõelnud, oli see, et terve juuli-august on mul tihedalt täistopitud töö- ja trennipäevi ning võistlusi. Nüüd tuleb need asjad kiiremas korras lahendada, kuid lisaks kõigele ootavad ka mu sõbrad ja sõbrannad kokkusaamisi ehk kuidas mõnikord unelembeline mina pidi paar unetundi loovutama viimase õige suve jaoks. Kurta tegelikult ei ole millegi üle, sest rannavalve seltskond oli/on jätkuvalt hea, mistõttu töö läks nii mõnigi päev üleootuste kiiresti, autokool, mis küll minu jaoks on vaat et raskemgi kui füüsika, on ka ülimalt edukalt läbitud (sidenote:minu pooleaastane õpinguteperiood kulmineerus nädalaajase eduka sõidu- ja teooriaeksami ning libeda- ja pimedasõiduga) ning lõppude lõpuks naudin jõepealseid treeninguid aina enam ja enam, mida ma võib-olla mõne eelmise aasta kohta öelda ei saanudki. Õigemini, nautisin alati, kuid aeg ajalt ei leidnud seda fun' või tahtmist, et trenni minna, õnneks lõpuks tuuled pöördusid.
See suvi on palju "viimaseid" asju täis olnud nagu viimane tööpäev, viimane võistlus, viimane iga-aastane pidu vms. Viimane võistlus väärib minu arvates lausa eraldi mainimist siin blogis. Tegin kord pakkumise kolmele tüdrukule ( Alicele, Lottale ja Karolinale), et tulge õige Kalevi Päevadele Pärnusse. Sama nelik võttis juba reedel lõunal suuna suvepealinna poole, et tuletada meelde vanu juhtumeid trennides, laagreid ning krutskeid. Teekond oli sama rõõmsameelne ja värviline kui vikerkaar, sest kui kokku on pandud ühe spordiala (kunagised) asjaarmastajad, SkyPlus Top40 ning rõkkav naer, siis vaevalt et teekond rahulik sai tulla. Reedeõhtune puhkus rannarajoonis meelt lahutades ning võistluspäeva hommikul suvilas päevitades ja grillides möödusid imeruttu. Siht sõudebaasi, et panna paat kokku ning puhata. Ma olen siiralt õnnelik, et mu viimane ametlik võistlus nii vahva oli, sest ilm oli perfektne sõudmiseks, teiseks olin siin oma parimate sõbrantisdega, kolmandaks olen oma saavutatud aja üle suhteliselt uhke võrreldes, et see aasta tegin lausa ühe (!!!) eriala trenni tööst vabadel päevadel, kuigi oleks pidanud tegema kaks ning kuidagi kompenseerima tööpäevade laiskust. Vähemalt pingutasin ja ei sõitnud lõdvalt oma viimast võistlust ning see jättis sisse hea tunde. Plotis ootasid kolm näitskut mind  vahva ahviõhupalliga, hiljem valati mind üle vahuveiniga, just nagu Vormel 1 ning viimase asjana otsustasid nad lükata mind vette, nagu tehakse roolimeeste/-tüdrukutega, kui rooliaga paatidel on esikoht võidetud. Mis oleks saanudki ühele veesporti armastavale tüdrukule veel parem olla?!
Viimane tööpäev kulges samuti vahvalt: küpsetasin muffineid, mulle toodi jäätist, klassiõde Elis, kes on herilaste suhtes allergiline, sai herilase käest nõelata ning leidsime surnud metssea keset suplusala! Selleks, et sellised head asjad kunagi meelest ei läheks, tegin endale lõpuks ühe albumi, kuhu ma panen kõige lahedamatest seikadest pildid kirjeldustega. Naljakas on tegelikult see, et endale pole ikka kohale jõudnud, millega ma olen hakkama saanud. Selle all pean silmas fakti, et lähen neljaks aastaks Araabia Ühendemiraatidesse elama ja õppima. Ma arvan, et see on tingitud viimase aasta reisihullusega ning et minu mõttemaailm registreerib seda kui järjekordset põnevat reisiseiklust nagu Mehhiko või Pariis. Naljakas.
"Kas juba ootad minekut?" Ei ja jah. Jah ja ei. Ülikool ja linn ja kultuur ja kõik see melu ning võimalused tõmbavad, aga sellised lihtsate asjade pärast tahaks küll koju jääda. Kuulsad vanaema kotletid, peast teadmine marsruuti Ülenurme-Võru tänav-Kesk tänav-sõudebaas/Emajõe rand (hiiglehetkeks võib lugeda vist lausa seda, kui oskasin sekundi pealt öelda, millal foorides tuli vahetub) samuti Eestimaa jahedad suved, niiet joostes on alati parajalt mahe ning lihtsalt seda, et magama jäädes näen aknast tähistaevast. Kui käisin koolis esimest korda vilistlasena lõpupiltidel järgi, mõtlesin ma, et kui naljakas on mitte võtta enam suunda Härma kunstmurustaadionile ja leida oma klass tänu Mattiase rõkkavale naerule üles. Heameelega läheks teeks veel ühe aastakese sõpradega koos.
Viimased higipiisad on jäänud Tartu linna- ja kergliiklusradadele ootama järgmist aastat. Sõprade kirjad/head mõtted/šokolaadid/kommid/t-särgid/märkmikud (/veinid) olid esimesed, mis kohvrisse maandusid. Nüüd tuleb kinnitada tugevalt turvavöö, kihutada täiskäigul edasi päikese poole ning loota, et minu peamiseks sõiduvahendiks kujuneb kaamel, sest kui juba kord sattuda Lähis-Idasse, siis nautida seda maksimaalselt.
Samuti saadeti mulle hiljuti vahva kiri, kus oodati mind AÜEs elavate eestlaste gruppi. Kas või grammikene sini-must-valget riigipühadel või lihtsalt vahvaid tegemisi. Sellest lähtuvalt ootan jätkuvalt vahvaid mõtteid/pilte/lugusid sõpradelt-tuttavatelt, mis annaks kohe erilise sära minu päevadesse ning kellel on huvi minu igapäevaste käekäikude osas siis:
Snapchat: mariannlepp
Instagram: https://instagram.com/mariannlepp
Järgmiste kõrbetuulteni!

No comments:

Post a Comment