Thursday, 17 September 2015

Lugu sellest, kuidas ma Araabia pulma sattusin

Mõnikord käib hommikul vara äratuskell, 6.20 seisab  telefoniekraanil ja mõtlen endamisi, et huvitav, Härma jaoks pidin ärkama 6.40 ja olin poole väsinum kui siin, arvesse tuleb võtta ka fakti, et kodus sain magama tavaliselt poole üheteistkümne paiku, kuid siin enne kella 12 ei tule mõttessegi. Täna on päikseline ja siluett paistab hästi. Tahaks veel paariks minutiks jääda patjadele pikutama, kuid sõjaväe/süvalihaste trenn hakkab varsti. Viimasel ajal on mul harukordselt palju energiat, tundub, et täna tuleb hea päev. Tuligi. Hommik algas 10.40 statistikaklassiga, kus sain oma esimese hindelise kodutöö kätte ning minu terve laupäevase päeva (õppisin ainult statistikat umbes 6 tundi) ponnistused on seda väärt olnud, sest esimesel korral saan 11 küsimust kaheteistkümnest õigesti. See annab tunduvalt rohkem kindlust kui minu kirjandusklassiks kirjutatud esseed. Lõunatan viimasel ajal tavaliselt kahe kohaliku emiratiga, kellest üks üsna ootamatult lausub :"Kas tahad tulla minu pulma kolmapäeval?" Tuleb tõdeda, et olin šokis, heas mõttes, sest ei oleks sellist kutset küll lootnud. Tundub natuke naljakas minna pulma inimesele, keda nii vähe tead, kuid järgmine hetk mõtlesin, et järgmist samasugust kutset ei pruugi nelja aasta jooksul tulla. Ja nii ma läksingi oma elu teise ja ühtlasti Araabia esimesse pulma. Pidu toimus St. Regis hotellis Corniche rannapromenaadi lähedal ning hetkel, mil ma uksest sisse astusin, ei teadnud, et see on ainult naiste pidu. Mind ootas ees traditsiooniline tähtsamate naiste läbi tervitamine ja õnnitlemine, misjärel suundusime vabalt valitud lauda. Vähesed kandsid abayat (must keha kattev hõlst), enamikel olid imekaunid maani õhtukleidid ja rikkalikult oli kas kulda, hõbedat või teemante nii käes, kõrvas kui ka kaelas. Minu tagasihoitusele vaadati pigem naljakalt. Alustasime söömingutega ning mingil hetkel käis eriline muusika ning ruumi astus pruut, millele järgnes umbes tunnipikkune pildistamine. Ka pruut ei kandnud pearätti. Kes sõid, kes tantsisid laval, kes tegid hiilgaslikul valgel diivanil istuva pruudiga pilti. Mõne aja pärast kiirustasid kõik pearätte pähe sättima, sest ruumi siseneb peigmees oma saatjaskonnaga. Sellega asi suuremas enamuses kulmineerubki. Pilte sain teha vähe, sest kuna naised ei kanna pearätte, siis neist pilte teha ei saa, samas ei soovi ka osad naised, et sa postitaksid neist pilti sotsiaalmeediasse isegi perätti kandes ja osad ei luba üldse pilti teha. Oleneb kui konservatiivne ja traditsiooniline inimene on. Muidu olin ma väga õnnelik, et taolisest pidustusest osa sain võtta, et vastati minu lõppematule küsimusteradale.
Paar päeva varem käisime iga-aastasel RealAD-show vaatamas ühes vanimas Abu Dhabi teatris. See show sai alguse sellest, et mõned aastad tagasi kasvas ühel aastal hüppeliselt enesetappude arv New York University New Yorgi linnakus, väidetavalt oli see koguni 5-6 juhtumit aastas. Ülikool nägi selles tõelist probleemi ning seega tehti teatrietendust teadustamaks, et teistel on samasugused probleemid kui sinul, ükskõik kui ilusad teiste elud Instagrammis, Facebookis või Twitteris ka ei tunduks. See traditsioon on edasi kandunud ka Abu Dhabi filiaali ning ka Shanghaisse. Enne etendust nentisid paljud õppejõud, et tegemist tuleb vägeva show'ga, kuid taolist muusikali ei osanud mina oma parimateski unenägudeski ette kujutada! Probleemid, mida käsitleti olid näiteks sööklas võõraste lauda istumine, tunnis mitte millestki aru saamine, enesehaletsemine, et ei vääri ülikoolis olemist jms. Kõik probleemid puudutasid meid kõik rohkem või vähem ning esitluse kohta ei jätkunud kellelgi piisavalt sõnu kirjeldamaks seda imelist muusikali. Selle kallal tegid õpilased kolm kuud tööd New Yorgis, et meile veatult esineda. Sellele etendusele tuli ka NYU (kõigi campuste) president John Sexton, kes on üks inspireerivamaid inimesi, kellel on alati lugusid, mida vesta ning kes suudab sind igal hetkel julgustada ja hästi tundma panna. See esinemine RealAD-show'l oli tema jaoks viimane, sest juba jaanuarist asub tema asemele uus president, kes praegu töötavat Oxfordis. Kõige rohkem tema lahkumisest ongi kahju vist Abu Dhabi õpilastel, sest see oli tema projekt ja seega saanud ka kõige südamelähedasemaks. Seega tema järjekordne, kuid kahjuks viimane lugu sai meile räägitud. Kindlasti jääb tema tunnuslause mulle igavesti kummitama play another octave of the piano (lingil klikates on suurepärane ingliskeelne ülevaade), mida ta seletab lahti kui, et proovi uusi maitseid, mida pole kunagi varem proovinud, reisi kohtadesse, mida pole teised külastanud, kuula muusikat, mida pole kunagi kuulanud, nihuta oma piire ja avasta maailma. See ei mõjuks poolt ka nii hästi, kui ta poleks alustanud Brooklyni vaesusest ning lõpetanud maailma ühe rikkaima ülikooli presidendina, jäädes samas vägagi tagasihoidlikuks. Nüüd on huvitav jälgida, kuhu uus president kursi võtab ning millistel vetel me edasi liikuma hakkame.
Minult on kodused ka uurinud, et kui palju pean ma oma sõnu valima, selleks soovitan lugeda http://m.chronicle.com/article/Navigating-NYU-s/233055/, mis räägib küll Shanghai campus'st, kuid samasugune olukord on meil Abu Dhabis.
Nüüd ootab mind ees nädalavahetus, kaks päeva koolis ning minivaheaeg religioossete pühade tõttu ning sellepuhul lähme campusest ära. Kuid sellest juba järgmine kord :)


Üks kahest kohalikust sõbrannast


Euroopa: Eesti, Ukraina, Serbia


Hotelli fuajee

Hommikuse tüdrukuteõhtu kook


Täitsa minu pesa: postkaardid ja maakaart ning iga hommikune/õhtune vaadeAbu Dhabile


RealAD toimumiskoht

Saturday, 12 September 2015

Abu Dhabis vihma ei saja, aga uputab

Enne siia tulekut ning, tegelikult kui nüüd aus olla, ka siinolles küsivad sõbrad-tuttavad ning ka kaugmad inimesed  küsimusi piirkonna, tavade, reeglite jms kohta. Kuna neid on tõesti palju, siis katsun siia enam-vähem kõige enim levinumad kirja panna, sest see võib tulevikus vahest mind mõnest küsimusest säästa.
1. Kas ma pean kandma pearätti/burkat/nijaabi/abayat/vms? Ei pea, sest Abu Dhabi, õigemini terve Araabia Ühendemiraadid on ülimalt liberaalne ning võõramaallastele riietumisnorme ei kehti, kuid oleks viisakas jälgida tavasid. Sinna alla kuulub näiteks kaubanduskeskustes õlgade katmine, liiga sügava dekolteega pluuside ja liiga lühikeste seelikute mitte kandmine. Minu arust tundub kõik väga mõistlik. Ainuke koht, kus ma reaalselt pean traditsioonilist riietust kandma, on siis, kui soovin mošeesse minna. Lisaks sellele on ülikool omaette mull Abu Dhabis. Kannan siin täiesti tavalisi suverõivaid, mida Eestiski.
2. Kus on Abu Dhabi? See küsimus kõlab naljakalt, aga siinkohal teen selgeks tõsiasja, et Abu Dhabi ei ole Dubai pealinn ning ma ei õpi Abu Dubais või mõnes muus sarnases kohas. Abu Dhabi on Araabia Ühendemiraatide pealinn ning Dubai on tavaline suurlinn umbes 130 km kaugusel Abu Dhabist.
3. Kas alkoholi üldse ei saa juua? Üldiselt on riigis kuiv seadus, mida kahes suuremas eelmainitud linnas turistide rohkuse tõttu veidi leebemalt koheldakse. Kuid alkoholi saab osta väljastatud litsentsiga ning üle 21-aastane inimene, kes ei ole siin õpilasviisaga. Alkoholi hinnad on siin ülimalt kõrged ehk siis isegi kui oleks võimalus, hakkaks see rahakotile.
4. Mida ma õpin? Jah, seda on raske seletada, sest Eestis antud eriala ei ole. Inglise keeles nimega Social Research and Public Policy, mis siis lialt võttes tähendab globaalprobleemide (haridus, keskkond, reostus, inimõigused, nälg jpm) uurimist, samuti olen praegu võtnud ette, et tahan võtta Concentration'ks linnastumist.
5. Kui palju ma maksma pean? Mitte midagi. Ainuke, mida vanematelt saan, on taskuraha. Kool pakkus mulle sajaprotsendilist finantsabi. Nende jaoks on üldse ime, et kuidas Ida-Euroopa selliste palkadega ära elab. Minu eest katab kool nii õppimise, elamise, raamatud, toitlustamise kui ka vabaajaveetmise võimalused näiteks spordiga tegelemise, tasuta instrumendi õppimise ja kunsti õppimise jms. Seega võin julgelt väita, et praegu läheb suurepäraselt, sest paljud just nii kopsakat stipendiumit siin ei saa ning aastane maks on siin väga krõbe. Aasta NYU Abu Dhabis maksab umbes 75 000 dollarit ning iga aasta tõuseb hind 5%. Nelja aasta peale kokku tuleb vägagi korralik summa. Lisaks on minu stipendimu sees kaetud veel kaks välissemestrit, valida on kolmeteistkümne NYU akadeemilise keskuse vahel üle kogu maailma. Lisaks veel neljast jaanuarikuust kaks samuti kuskil akadeemilises keskuses ning ABU Dhabisse naasen alles jaanuari lõpus, et alustada kevadsemestriga.
6. Kuidas ilm on? Nüüd kadestavad paljud soojalembelised eestlased, kui kuulevad, et praegused päevased temperatuurid on 40 ringis püsinud. Samas lubatakse talveks ka jahedamaid õhukraade, väidetavalt pidi olema siis umbes 20 kraadi päeval. Pilvi olen kolme nädala jooksul näinud korra ning kõige kõrgem sademete tõenäosus on olnud 1%.

Kindlasti koguneb neid ajapikku veel. Lihtsalt, et kõik oleksid praegu sama lehe peal. Kuigi käimas on alles teine nädal, on meil juhtunud palju. Kõigepealt räägiti meile juba ammu, et millalgi tuleb tuletõrje õppus. Erineb see Eesti omast sellega, et lisaks klassiruumidele tuleb veenduda, et inimesi poleks raamatukogus, spordisaalis, ühikates jne. Ma olin just parasjagu emaga Skype-kõnet lõpetamas, kui kuulsin kaugelt imelikku koolikella ja lõpetasin kõne. Umbes kümne sekundi pärast läks nii vali alarm tööle, et ka kõrvatroppidest ja -klappidest poleks piisanud. Kõik läksid rõõmsa meelega alla kogunemiskohta, kuid üsna peagi tuli minu lemmik valvuritädi, keda mainisin eelmises postituses, minu juurde ja rääkis, et peame pikemaks ajaks siia jääma, sest see pole õppus. Nimelt tuli välja, et meie hoone kolmandal korrusel oli lõhkenud toru, mis uputas korruse üle. Jumal tänatud, et see viies korrus polnud, sest muidu oleks neljas ( minu häärberi asukoht) korrus ka kannatada saanud. nüüdseks on vist asi lahendatud.
Hetkel siin väga põnevat midagi ei ole toimunud, enamik aega läheb kodutööde alla: raamatu/artikliarvustused, esseed (juba on olnud kaks ning nädala alguseks on vaja kolmas kirjutada), matemaatikat lahendada ja palju-palju lugeda, kuna mul on kolm kursust neljast tugeva lugemissuunitlsega :).
Muidu eluga ei saa kurta, eestlasi linnakus kokku kolm ja vähemalt käime me kõik läbi, mida mõne rahvuse kohta öelda ei saa. Lisaks minule ja Tarmole, kes me esmakursuslased oleme, on siin ka kolmandat aastat tudeeriv Rene.
Eile õhtul tuli kukeseente, värskehapukurgi ja kotletide isu peale. Kuid neid ei saa ma enne kui kolme ja poole kuu pärast. Nii kaua pean kamaga hakkama saama.
























3.

Saturday, 5 September 2015

Täpitähed

Esimene koolinädal on läind ruttu. Kuigi loenguid on vähe, on koolitöid palju ning siiani ei ole ma liitunud ei ühegi spordi- ega huvialagrupiga. Kursuste õppeplaane kättesaades tuli vaat, et kerge väringi sisse- kas tõesti nii palju? Mäletan selgesti, kuidas alati sai tuttavatele-sugulastele nutetud, kui palju seda inglise keelt ikka on ja kuidas see üldse ikka ei arene ning kuidas kodutöid oli lausa (!!!) kolme tunni jagu. Siinolles oleks ma väga õnnelik kui kodutööd piirduksid kolme tunniga. Kui esimesel päeval kostus mõne sõbra suust, et teksti mulle, kui sul igav on, siis nüüd vist ei tule kellelgi enam selline asi pähe. Kes proovib iga hinna eest araabia keelt selgeks saada, kes loodusteaduste aluseid ning kes, nagu mina, peavad isukalt neelama ühe raamatu teise järel ning vahetevahel, laias laastus nädalas korra, kirjutama raamatule ka analüüsi. Vabandan, et eelmises posituses olin valetanud ka oma raamatute kohta, tegelikult oli see arv hoopis 19 :) . Tagasi vaadates oli Härma aeg tore ja vahva, isegi sportimiseks, kooriskäimiseks ja kunstinäituse korraldamiseks jäi aega. Siin meeldib mulle enim klasside väiksus, mis hoiab tunnid kompaktsetena ning annab võimaluse teemade üle arutamiseks. Esimese nädala lemmikhetketeks olid kindlasti esimesed tunnid, kui õppejõud proovisid meie nimesid hääldada ja nii mõnegi puhul anti alla. Minul on vedanud, et kõik õppejõud proovivad/tahavad mu nime võimalikult eestipäraselt hääldada. Külmale eestlasele kohaselt olin üllatunud kui avatud kõik on, lausa uskumatult sõbralikud. Ei ole kordagi klassi minnes olnud piinlikku vaikust voi üksindust, sest alati on keegi valmis juttu alustama ja uurima, kust riigist pärit ollakse. Nii leiangi tihtipeale ennast vestlustest, millest võtab osa madagaskarlane, trinindad-ja-tobagolane, lõunasudaanlane või kasahh. Euroopat on siin ka hämmastavalt palju, vähemalt meie lennus või vahemalt ei oodanud mina, et meid kokku nii palju siia kutsutakse.
Minu lemmiktunni esikoha hõivab seekord koloniaalajastu tund. Põhjendus lihtne, rääkisime kui palju ja millised ajaloosündmused praegust olevikku mõjutavad, eurooplastele polnud mittemingisugune probleem kaevuda Euroopa Söe- ja Teraseühenduse tegevustesse ning kuidas üks või teine otsus mõjutas 2008. aasta majanduskriisi ning kuidas praegused Kreeka ja Saksamaa probleemid on otseselt algsetest Ühenduse visioonidest alguse saanud. Kujutage ette nüüd neid ladinameeriklasi ning India ookeani saareriikide kodanikke, kes vaevu hõlmavad praegust Euroopa Liitu, mis siis veel rääkida selle minevikust ja missioonidest ning kuidas tunni lõpus tuli välja, et meie kodune töö oli tegelikult magistrantuuri tasemel.
Minu isiklikuks lemmikuks kogu linnaku juures on minu maja turvatädi, kes teab juba peast mu sünnilinna, riiki ning hommikuti tuleb reibas nimeline tervitus koheselt, kui liftiuksed lahti vajuvad. Tema on ka see, kes mul aitas pesu pesta, kui esimesel korral olin kordvalt jamanud pesuga pannes seda näiteks kolm korda kuivatisse kuivama ja välja võttes saanud tagasi ainult tilkuvad riided. Nüüd teen omakorda pühenduse pealkirjale, sest paljudele jääb taoline sõna antud kontekstis üriski segaseks. Nimelt läks mul kohe kooliaasta alguses arvuti katki, juhtus õnnetus ja seetõttu pidin pikalt veetma raamatukogu arvutis asju ajades. Midagi poleks hullu, kui isegi vanematele-sõpradele kirjutades ei saa täpitähti kasutada ning ilma näeb ka natuke jabur välja. Just siis sain aru, kui vahvalt palju meie sõnavaras taolisi erilisusi eksisteerib. Nüüdseks muretsesin juba uue arvuti ning mis peamine, ka eestipärased täpitähed on sees! PS! Kõigepealt olin terve postituse valmis trükkinud ilma täpitähtedeta ning kujutage nüüd ette, kui palju energiat kulus mul nende nn tagasisisestamisega. Sellega tuli ühtlasi ka meelde, kuidas viimase aja suurimaks negatiivseks üllatuseks oli see, et täies mahus ma ETVd live's vaadata ei saagi. Kõige rohkem on kahju spordiüritustest, sest kui oled juba peaaegu kaks aastakümmet kuulnud vaid Lembitu Kuuse särtsakaid kommentaare, tunduvad World Rowing' kommentaatorid lausa vahakujudena.
Paar päeva tagasi oli huvialade tutvustamine ehk Student Fair, kus olid kohal nii kultuuri- ja religioonigrupid, kuid ei puudunud ka spordirühmad ja ettevõtlusfanatid. Praeguseks võin nii palju öelda, et liitusin paljude klubidega, kuid aeg teeb omad korrektuurid ning eks näis, kuhu ma üldse jõuan ja millega tegeleda tahan. Nii palju ma võin öelda, et sportimistingimused ja -võimalused on rohkem kui suurepärased.
Samas kui nüüd tervisliku toidu koha pealt rääkida, siis võin ausalt öelda, et Eesti on meid ära hellitanud, nii puuviljade kui ka juurviljade suhtes (maitse kui ka värskus). Toitude üle muidu tõesti kurta ei saa, valik on suur, alustades Aasia köögist lõpetades taimetoidu menüüga, kuid näiteks salatite puhul võin julgelt öelda, et meie juurikad on maitsvamad kui need importitud toorained, mida meile pakutakse. Ainuke asi, millega mina väga rahul ei ole, on hommikusöök. Pigem kaldub ebatervisliku poole, minu arvates. Seega eelistan müslit/kama maitsestamata joguritga süüa, kuid kord-kaks nädalas luban ka söökla hommikusööki. Igapäevaselt on hommikusöögi menüüs: pannkoogid, French Toast, munapuder, peekon, omlett, saiakesed, puuvili, hommikuhelbed ja kõik, mis sarnastesse lahtritesse veel mahub. Ehk kui ma hakkaksin iga hommiku taolist menüüd järgima, astuksin mina jõudule ajal lennukilt maha moosipallina. Iga nädal katsun käima hakata ka linna poes/turu peal ja osta värskemat kraami näksideks, et tõmmata ennast rohkem Eesti-taolisema toiduvaliku poole tagasi.