Thursday, 17 September 2015

Lugu sellest, kuidas ma Araabia pulma sattusin

Mõnikord käib hommikul vara äratuskell, 6.20 seisab  telefoniekraanil ja mõtlen endamisi, et huvitav, Härma jaoks pidin ärkama 6.40 ja olin poole väsinum kui siin, arvesse tuleb võtta ka fakti, et kodus sain magama tavaliselt poole üheteistkümne paiku, kuid siin enne kella 12 ei tule mõttessegi. Täna on päikseline ja siluett paistab hästi. Tahaks veel paariks minutiks jääda patjadele pikutama, kuid sõjaväe/süvalihaste trenn hakkab varsti. Viimasel ajal on mul harukordselt palju energiat, tundub, et täna tuleb hea päev. Tuligi. Hommik algas 10.40 statistikaklassiga, kus sain oma esimese hindelise kodutöö kätte ning minu terve laupäevase päeva (õppisin ainult statistikat umbes 6 tundi) ponnistused on seda väärt olnud, sest esimesel korral saan 11 küsimust kaheteistkümnest õigesti. See annab tunduvalt rohkem kindlust kui minu kirjandusklassiks kirjutatud esseed. Lõunatan viimasel ajal tavaliselt kahe kohaliku emiratiga, kellest üks üsna ootamatult lausub :"Kas tahad tulla minu pulma kolmapäeval?" Tuleb tõdeda, et olin šokis, heas mõttes, sest ei oleks sellist kutset küll lootnud. Tundub natuke naljakas minna pulma inimesele, keda nii vähe tead, kuid järgmine hetk mõtlesin, et järgmist samasugust kutset ei pruugi nelja aasta jooksul tulla. Ja nii ma läksingi oma elu teise ja ühtlasti Araabia esimesse pulma. Pidu toimus St. Regis hotellis Corniche rannapromenaadi lähedal ning hetkel, mil ma uksest sisse astusin, ei teadnud, et see on ainult naiste pidu. Mind ootas ees traditsiooniline tähtsamate naiste läbi tervitamine ja õnnitlemine, misjärel suundusime vabalt valitud lauda. Vähesed kandsid abayat (must keha kattev hõlst), enamikel olid imekaunid maani õhtukleidid ja rikkalikult oli kas kulda, hõbedat või teemante nii käes, kõrvas kui ka kaelas. Minu tagasihoitusele vaadati pigem naljakalt. Alustasime söömingutega ning mingil hetkel käis eriline muusika ning ruumi astus pruut, millele järgnes umbes tunnipikkune pildistamine. Ka pruut ei kandnud pearätti. Kes sõid, kes tantsisid laval, kes tegid hiilgaslikul valgel diivanil istuva pruudiga pilti. Mõne aja pärast kiirustasid kõik pearätte pähe sättima, sest ruumi siseneb peigmees oma saatjaskonnaga. Sellega asi suuremas enamuses kulmineerubki. Pilte sain teha vähe, sest kuna naised ei kanna pearätte, siis neist pilte teha ei saa, samas ei soovi ka osad naised, et sa postitaksid neist pilti sotsiaalmeediasse isegi perätti kandes ja osad ei luba üldse pilti teha. Oleneb kui konservatiivne ja traditsiooniline inimene on. Muidu olin ma väga õnnelik, et taolisest pidustusest osa sain võtta, et vastati minu lõppematule küsimusteradale.
Paar päeva varem käisime iga-aastasel RealAD-show vaatamas ühes vanimas Abu Dhabi teatris. See show sai alguse sellest, et mõned aastad tagasi kasvas ühel aastal hüppeliselt enesetappude arv New York University New Yorgi linnakus, väidetavalt oli see koguni 5-6 juhtumit aastas. Ülikool nägi selles tõelist probleemi ning seega tehti teatrietendust teadustamaks, et teistel on samasugused probleemid kui sinul, ükskõik kui ilusad teiste elud Instagrammis, Facebookis või Twitteris ka ei tunduks. See traditsioon on edasi kandunud ka Abu Dhabi filiaali ning ka Shanghaisse. Enne etendust nentisid paljud õppejõud, et tegemist tuleb vägeva show'ga, kuid taolist muusikali ei osanud mina oma parimateski unenägudeski ette kujutada! Probleemid, mida käsitleti olid näiteks sööklas võõraste lauda istumine, tunnis mitte millestki aru saamine, enesehaletsemine, et ei vääri ülikoolis olemist jms. Kõik probleemid puudutasid meid kõik rohkem või vähem ning esitluse kohta ei jätkunud kellelgi piisavalt sõnu kirjeldamaks seda imelist muusikali. Selle kallal tegid õpilased kolm kuud tööd New Yorgis, et meile veatult esineda. Sellele etendusele tuli ka NYU (kõigi campuste) president John Sexton, kes on üks inspireerivamaid inimesi, kellel on alati lugusid, mida vesta ning kes suudab sind igal hetkel julgustada ja hästi tundma panna. See esinemine RealAD-show'l oli tema jaoks viimane, sest juba jaanuarist asub tema asemele uus president, kes praegu töötavat Oxfordis. Kõige rohkem tema lahkumisest ongi kahju vist Abu Dhabi õpilastel, sest see oli tema projekt ja seega saanud ka kõige südamelähedasemaks. Seega tema järjekordne, kuid kahjuks viimane lugu sai meile räägitud. Kindlasti jääb tema tunnuslause mulle igavesti kummitama play another octave of the piano (lingil klikates on suurepärane ingliskeelne ülevaade), mida ta seletab lahti kui, et proovi uusi maitseid, mida pole kunagi varem proovinud, reisi kohtadesse, mida pole teised külastanud, kuula muusikat, mida pole kunagi kuulanud, nihuta oma piire ja avasta maailma. See ei mõjuks poolt ka nii hästi, kui ta poleks alustanud Brooklyni vaesusest ning lõpetanud maailma ühe rikkaima ülikooli presidendina, jäädes samas vägagi tagasihoidlikuks. Nüüd on huvitav jälgida, kuhu uus president kursi võtab ning millistel vetel me edasi liikuma hakkame.
Minult on kodused ka uurinud, et kui palju pean ma oma sõnu valima, selleks soovitan lugeda http://m.chronicle.com/article/Navigating-NYU-s/233055/, mis räägib küll Shanghai campus'st, kuid samasugune olukord on meil Abu Dhabis.
Nüüd ootab mind ees nädalavahetus, kaks päeva koolis ning minivaheaeg religioossete pühade tõttu ning sellepuhul lähme campusest ära. Kuid sellest juba järgmine kord :)


Üks kahest kohalikust sõbrannast


Euroopa: Eesti, Ukraina, Serbia


Hotelli fuajee

Hommikuse tüdrukuteõhtu kook


Täitsa minu pesa: postkaardid ja maakaart ning iga hommikune/õhtune vaadeAbu Dhabile


RealAD toimumiskoht

No comments:

Post a Comment