Saturday, 5 September 2015

Täpitähed

Esimene koolinädal on läind ruttu. Kuigi loenguid on vähe, on koolitöid palju ning siiani ei ole ma liitunud ei ühegi spordi- ega huvialagrupiga. Kursuste õppeplaane kättesaades tuli vaat, et kerge väringi sisse- kas tõesti nii palju? Mäletan selgesti, kuidas alati sai tuttavatele-sugulastele nutetud, kui palju seda inglise keelt ikka on ja kuidas see üldse ikka ei arene ning kuidas kodutöid oli lausa (!!!) kolme tunni jagu. Siinolles oleks ma väga õnnelik kui kodutööd piirduksid kolme tunniga. Kui esimesel päeval kostus mõne sõbra suust, et teksti mulle, kui sul igav on, siis nüüd vist ei tule kellelgi enam selline asi pähe. Kes proovib iga hinna eest araabia keelt selgeks saada, kes loodusteaduste aluseid ning kes, nagu mina, peavad isukalt neelama ühe raamatu teise järel ning vahetevahel, laias laastus nädalas korra, kirjutama raamatule ka analüüsi. Vabandan, et eelmises posituses olin valetanud ka oma raamatute kohta, tegelikult oli see arv hoopis 19 :) . Tagasi vaadates oli Härma aeg tore ja vahva, isegi sportimiseks, kooriskäimiseks ja kunstinäituse korraldamiseks jäi aega. Siin meeldib mulle enim klasside väiksus, mis hoiab tunnid kompaktsetena ning annab võimaluse teemade üle arutamiseks. Esimese nädala lemmikhetketeks olid kindlasti esimesed tunnid, kui õppejõud proovisid meie nimesid hääldada ja nii mõnegi puhul anti alla. Minul on vedanud, et kõik õppejõud proovivad/tahavad mu nime võimalikult eestipäraselt hääldada. Külmale eestlasele kohaselt olin üllatunud kui avatud kõik on, lausa uskumatult sõbralikud. Ei ole kordagi klassi minnes olnud piinlikku vaikust voi üksindust, sest alati on keegi valmis juttu alustama ja uurima, kust riigist pärit ollakse. Nii leiangi tihtipeale ennast vestlustest, millest võtab osa madagaskarlane, trinindad-ja-tobagolane, lõunasudaanlane või kasahh. Euroopat on siin ka hämmastavalt palju, vähemalt meie lennus või vahemalt ei oodanud mina, et meid kokku nii palju siia kutsutakse.
Minu lemmiktunni esikoha hõivab seekord koloniaalajastu tund. Põhjendus lihtne, rääkisime kui palju ja millised ajaloosündmused praegust olevikku mõjutavad, eurooplastele polnud mittemingisugune probleem kaevuda Euroopa Söe- ja Teraseühenduse tegevustesse ning kuidas üks või teine otsus mõjutas 2008. aasta majanduskriisi ning kuidas praegused Kreeka ja Saksamaa probleemid on otseselt algsetest Ühenduse visioonidest alguse saanud. Kujutage ette nüüd neid ladinameeriklasi ning India ookeani saareriikide kodanikke, kes vaevu hõlmavad praegust Euroopa Liitu, mis siis veel rääkida selle minevikust ja missioonidest ning kuidas tunni lõpus tuli välja, et meie kodune töö oli tegelikult magistrantuuri tasemel.
Minu isiklikuks lemmikuks kogu linnaku juures on minu maja turvatädi, kes teab juba peast mu sünnilinna, riiki ning hommikuti tuleb reibas nimeline tervitus koheselt, kui liftiuksed lahti vajuvad. Tema on ka see, kes mul aitas pesu pesta, kui esimesel korral olin kordvalt jamanud pesuga pannes seda näiteks kolm korda kuivatisse kuivama ja välja võttes saanud tagasi ainult tilkuvad riided. Nüüd teen omakorda pühenduse pealkirjale, sest paljudele jääb taoline sõna antud kontekstis üriski segaseks. Nimelt läks mul kohe kooliaasta alguses arvuti katki, juhtus õnnetus ja seetõttu pidin pikalt veetma raamatukogu arvutis asju ajades. Midagi poleks hullu, kui isegi vanematele-sõpradele kirjutades ei saa täpitähti kasutada ning ilma näeb ka natuke jabur välja. Just siis sain aru, kui vahvalt palju meie sõnavaras taolisi erilisusi eksisteerib. Nüüdseks muretsesin juba uue arvuti ning mis peamine, ka eestipärased täpitähed on sees! PS! Kõigepealt olin terve postituse valmis trükkinud ilma täpitähtedeta ning kujutage nüüd ette, kui palju energiat kulus mul nende nn tagasisisestamisega. Sellega tuli ühtlasi ka meelde, kuidas viimase aja suurimaks negatiivseks üllatuseks oli see, et täies mahus ma ETVd live's vaadata ei saagi. Kõige rohkem on kahju spordiüritustest, sest kui oled juba peaaegu kaks aastakümmet kuulnud vaid Lembitu Kuuse särtsakaid kommentaare, tunduvad World Rowing' kommentaatorid lausa vahakujudena.
Paar päeva tagasi oli huvialade tutvustamine ehk Student Fair, kus olid kohal nii kultuuri- ja religioonigrupid, kuid ei puudunud ka spordirühmad ja ettevõtlusfanatid. Praeguseks võin nii palju öelda, et liitusin paljude klubidega, kuid aeg teeb omad korrektuurid ning eks näis, kuhu ma üldse jõuan ja millega tegeleda tahan. Nii palju ma võin öelda, et sportimistingimused ja -võimalused on rohkem kui suurepärased.
Samas kui nüüd tervisliku toidu koha pealt rääkida, siis võin ausalt öelda, et Eesti on meid ära hellitanud, nii puuviljade kui ka juurviljade suhtes (maitse kui ka värskus). Toitude üle muidu tõesti kurta ei saa, valik on suur, alustades Aasia köögist lõpetades taimetoidu menüüga, kuid näiteks salatite puhul võin julgelt öelda, et meie juurikad on maitsvamad kui need importitud toorained, mida meile pakutakse. Ainuke asi, millega mina väga rahul ei ole, on hommikusöök. Pigem kaldub ebatervisliku poole, minu arvates. Seega eelistan müslit/kama maitsestamata joguritga süüa, kuid kord-kaks nädalas luban ka söökla hommikusööki. Igapäevaselt on hommikusöögi menüüs: pannkoogid, French Toast, munapuder, peekon, omlett, saiakesed, puuvili, hommikuhelbed ja kõik, mis sarnastesse lahtritesse veel mahub. Ehk kui ma hakkaksin iga hommiku taolist menüüd järgima, astuksin mina jõudule ajal lennukilt maha moosipallina. Iga nädal katsun käima hakata ka linna poes/turu peal ja osta värskemat kraami näksideks, et tõmmata ennast rohkem Eesti-taolisema toiduvaliku poole tagasi.

No comments:

Post a Comment