Friday, 30 October 2015

"Ma ei vaja enam mitte kunagi matemaatikat"

Sellise lause ütlesin endale esimese asjana, kui astusin esimesed sammud võimlast, kus tegime matemaatika riigieksamit. Sisestasin endale, et lähen õppima eriala, kus pole ammugi matemaatikat vaja ( ainuke kriteerium on statistika, aga ka see on Social Science'le vastavalt kohandatud). See on vist saatuse iroonia, et otsustasin uuel semestril ikkagi matemaatikat võtma hakata, sest tulevikuplaanid on taaskord tõmbetuulte käes. Sellesmõttes meeldib mulle Liberal Arts' süsteem, kus ma ei pea oma eriala kinnitama enne teise aasta lõppu, mis annab mulle piisavalt katsetmisruumi. Samal ajal olen avastanud enda jaoks kunstiajaloo, mis veel gümnaasiumis vastakaid tundeid pigem tekitas, kuid tõenäoliselt on avanud keskkonna muutus minu jaoks silmad.
Vaheaeg kogub tuure ja enamik rõhku läheb tasakaalustatud puhkamisele ja etteõppimisele/eksamiteks valmistumisele. Samuti kesksemstri suurte esseede kirjutamiseks, sest aineid on kolm ja kõik nõuavad umbes 6-8 lehelisi esseesid eelnevalt kursusel räägitud teemadest. Minu lemmikaineteks on huvitaval kombel saanud põhiained, milleks on laias laastus kirjandus- ja ajalootund, vastavalt Displacements ja Colonialism and Post-Colonialism.
Nüüd on kätte jõudnud vaheaja lõpuspurt ehk õppimine, kuid algus oli tunduvalt vabam: käisime rannas päevitamas, kohustustevabu päevi nautimas ning türkiissinises meres ujumas, shoppamas ning linnaga tutvumas. Naljakas on vaadata, mida ma siinolles ostan. Viimati soetasin näiteks villase pleedi endale. Paljudel tekkis viimase lausega kindlasti kümmekond küsimärki, kuid asi seisneb selles, et siseruumid on siin nagu külmakambrid, mille vastu ei suuda isegi skandinaavlased võidelda. Kes vähegi mind tunnevad, siis teavad, kui väga mulle tegelikult lumi, talv ning külmad ilmad meeldivad, igal nädalavahetusel mäe- ja murdmaasuusatamise harrastamine on paratamatult oma jälje maha jätnud koos erinevate suusavõistlustega, kus olen käinud juba algklassidest alates. Tulles tagasi õuetemperatuuride juurde, mis on küll ilusad 35 kraadi lauspäikesega, kuid sees on klassiruumide keskmiseks 17-18 kraadi, mis pole just kõige soojem, kui oled lühikeste pükste ja t-särgiga. Seetõttu ongi hea kui on olemas midagi pleedi/salli sarnast, millega klassiruumid ja õhtuse raamatukogu üle elada.
Ühel päeval otsustasime keset õppimist asjad kokku pakkida, sest näha oli, et produktiivsusest oli asi kaugel, aju vajas puhkust. Tõstsime käed kõnniteel üles, vibutasime takso enda juurde ning võtsime suuna linna. Avastasime seekord läänepoolsemat Abu Dhabi ehk siis teist linna otsa. Käisime Marina Malli juures ja Emirates Palace's. Just viimasele tahangi rõhutada, sest jõudsime sinna täpselt selleks ajaks, mil õhtuhämarus sai võimust (pole kuue ajal hakkab hämarduma). Vaatasime ümbritsevat melu ning suurepärast vaadet Etihad Towers'tele. Ilmaasjata me sinna ei läinud, sest tegelikult oli hoones Vene kunsti näitus nõukogude ajast. Justkui tükikene kodu ja ajalugu, mis kõnetas nii mind kui ka ungarlannat. Mulle isiklikult meeldis näitus väga ning õppimisele on taoline vaheldus suurepärane. Kuna kõrvalolevas kohvikus/lounge's oli elav klassikaline muusika (ning kuna seda on siin väga vähe), otsustasime aja maha võtta ja veidi nautida. Meenutasime, et 9 kuud tagasi, kui käisime siin Candidate Weekend' ajal, tudnus koht hoopis teistsugune (õnneks üllatas nüüd veelgi positiivsemalt kui tollal).
Vahepeal olen jõudnud teha kesksemestri eksamid ja käia Abu Dhabi Euroopa filmifestivalil, kus oli filme üle kogu Euroopa, naaberriikidest olid esindatud nii Soome kui ka Rootsi filmid. Salamahti lootsin võib-olla märgata ka Eesti filmi "Mandariinid" või lausa "Vehklejat," kuid tuleb endale ikka vahetevahel aru ka anda, et nii väikese riigina on meil raske lavale trügida. Võib-olla õnnestub järgmine aasta?
Olen ka pikalt mõtisklenud, mis on minu jaoks siin kultuurišokki tekitanud ja naljakas, et sellele küsimusele olen pidanud päris pikalt mõtlema. Paljud kujutavad kindlasti ette, et siin on 99% inimestest pealaest jalatallani kinni kaetud, ühtegi kritiseerivat sõna öelda ei tohi, mošees käimine ja kohalikku usku pöördumine kohustuslik ning kindlasti sõidavad kõik eeslitega. Minu elu (kui ma elaksin linnas) oleks hoopis vastupidine: kohalikke on vaevu näha (, sest neid on nii protsentuaalselt vähe kui ka on tuntud tubaste toimetuste poolest), mis tekitab tunde nagu oleks mistahes suurlinnas, riietumine on üsna vaba (oleks lihtsalt viisakas kultuuri austada), viimase seeria automudeleid näen ma ühes päevas kokku rohkem kui Eestis terve 19 aasta jooksul ning igal nädalavahetusel viivad kooli juurest bussid erinevate kirikute, mošeede ja katedraalide juurde palvustele (kõikide religioonidega arvestatakse). Üleüldiselt on siin normaalne elu, kui austad kohalikku kultuuri, mis kehtib mistahes linna/riigi kohta. Niisiis näen ma Eesti mõistes "päris" elu siin vähe, tegelikult ei näegi, sest saare mõningane eraldatus jätab ka oma jälje. Esimene asi, mis minu jaoks endiselt (!) vägagi häirivana mõjub on väljend inshallah, mis käib peaaegu iga lause lõppu. Sõna tähendus on midagi taolist nagu, et kui jumal juhatab, aga see pole mitte släng, vaid seda ütlevad nii poemüüjad, arstid kui ka taksojuhid. Kõik. Selline laialdlane väljend, mis jätab palju tõlgendamisruumi ja annab võimaluse vastata võimalikult ümber nurga. Teiseks on harjumatu kuumus, mitte lihtsalt kuumus, vaid sellega arvestamine igal hetkel. Arvestamine, et sa ei kanna õues puuvillaseid riideid, et naistel on pigem mõttetu meigikihi taha end peita, sest poole tunni pärast nähakse välja nagu oleks ämbritäie vett kaela saanud. Arvestamine, et lokitamine on sama mõttetu kui meikimine. Arvestamine, et veepudel on kõikjal kaasas. Arvestamine, et sees on külmakamber ja väljas lämmatav kuumus. Jah, kuumus on harjumatu, kuigi nüüd on ilmad tunduvalt meeldivamad kui augusti lõpus, mil kuumakraadid alla 40 ei kukkunud.

FYD (First Year Dialogue) grupp, kellega on nn kohustus kokku saada iga nädal, et õppida efektiivsemalt aega planeerima, niisama juttu ajada ja brownie'd süüa jms.

Giuliaga (Ungari/Itaalia) vaheaega nautimas


Üldjuhul väga selfie'de fänn pole, aga kuna mu telefon kustutas kõik ülejäänud pildid kunstinäituselt, siis pole muud valikut.Hea kodune tunne oli :)

Imelised päikeseloojangud igal õhtul kell kuus

Skype-kõned on kujunenud loomulikuks nädalavahetuse osaks


Peasissepääs Emirates Palace'sse

 Etihad Towers

Ida-Euroopa hoiab kokku. (Veronika, Ukraina)




Emirates Palace's saab vaateakendelt näha 18-karaadiseid kuldseid krokodillinahast käekotte





Käisime ükspäev Itaalia restoranis lõunatamas ning asi lõppes sellega, et saime maja kulul käsitsitehtud kookosjäätist

Järjekordne näide Emirates Palace'st, kus saab automaadist endale kulda kaasa osta, justnagu Eestis karastusjooke










Tuesday, 20 October 2015

Täna on ju raamatukogu kella kaheni avatud!

Kätte on jõudmas aeg, mil tihtipeale veedan raamatukogus ja privaatsetes õpperuumides rohkem aega, kui seda teen oma toas. Viimasel ajal on tulnud isegi juhtumeid ette, kus raamatukogu töötajad on ütlema tulnud, et nad tahaksid raamatukogu sulgeda ja koju minna.
See võtabki kokku minu oktroobi alguses aset leidnud 11 (õppe)päeva, sest taaskord mingite vabade päevade tekkega kuu keskpaika, tehakse õppepäevi ette ja kärbitakse nädalavahetusi. Aga vähemalt on tulemas lühike sügisvaheaeg, mis on hea võimalus puhata oma esimese semestri esimesest poolest. Minu jaoks tähendab siis rannas lebotamist ja puhkamist ning kuna UV on siin madal, siis saab käia rannas rohkem, sest pruuniks saamine võtab aega.
Siinne elu on huvitavam, kui ma kunagi Eestis oleks ette kujutanud, just pakkumiste ja ürituste osas. Hiljuti tuli pakkumine, et Eesti peaminister väisab Dubaid 36 tunniks ning sooviks ka kohalike eestlastega kohtuda, mis on väga armas ja väikese riigi esindajatele ja kodanikele suurepärane võimalus. Ei olnud pikka viivitamist minu jah-sõna ütlemisega, kuigi järgmisel päeval oli statistika töö ja kodutööd ja esseed vajasid esitamist. Aga sellise kohtumise nimel olin ma valmis panustama oma nädalavahetuse vabu päevi. Kuna koolipäev dikteerib ikkagi mingil määral ürituste käiku, läksime Dubaisse taksoga (PS! Nagu eelnevates postitustes olen rõhutanud, siis siinsed hinnad on tunduvalt odavamad ning pole Eestiga võrreldav ehk kui tuled Dubaist Abu Dhabisse taksoga ja neli inimest on autos, siis tuleb igaühel maksta umbes 15 eurot, mis vaat, et mõne luksusbussi hinnastki odavam on). Kohale jõudsime üsna täpselt ning asukoht oli hästi mõnus, väga lähedal kohale, kus olin käinud ka Marhaba ajal oma lennuga õhtustamas pärast Burj Kalifa tipus käimist. Kohtumisele oli kutsutud nii peaminister koos äridelegatsiooniga Eestist kui ka kohalikud eestlased. Üritus oli kindlasti väga meeldejääv, sest paljude inimestega sai juttu räägitud, kellest oled varem ainult ajalehtedest lugenud. Palju tunti ka huvi meie ülikooli vastu, sest enamik inimesi (väljaspoolt Araabia Ühendemiraate) pole just väga kuulnud, et NYUl siin linnak asub. Tutvusime ka Abu Dhabi eestlastega ning olen väga positiivselt üllatunud, kui palju meid tegelikult siin on! Kõige lahedam on see, et enamik neist on ka NYU Abu Dhabis käinud, nimelt avalikel loengutel, mida meie ülikool korraldab. Loodetavasti annavad nad järgmine kord märku, kui siia satuvad. Õhtu jooksul sain Siim Sikkutilt, kellega ma aasta tagasi ka kirjavahetuses olin, kuid nüüd nägin näost näkku esimest korda, teada, et tegelikult tuleb president järgmine nädal Abu Dhabisse. Kohtuda temaga ei õnnestu, sest see on puhtalt tööalane visiit, aga tore on ikka teada, et kõrged Eesti riigi esindajad tihti siia kanti satuvad.
Link peaministri visiidi piltidele: https://valitsus.ee/et/galeriid/peaminister-dubais-ja-omaanis-19102015
Samuti olen katsunud leida iga päev aega, et käia trennis, sest kui ikka oled harjunud igapäevaselt midagi tegema, siis raske on täielikult ära jätta. Hommikune trenn äratab mind superhästi üles, siis pole väsinud ning õhtul saab kohe kodutöödele keskenduma hakata. Ainuke asi, millega ma väga rahul pole on see, et siin riigis pole eriti levinud idee rajada kergliikusteid või isegi midagi sarnast (jooksu- või kõnnikrajad). Näiteks linna mina rattaga sõita/joosta ei saakski, sest esimene kõnnitee sarnane asi algab alles umbes poole või kolmveerand tee pealt ülikoolist linna. Kõik see toob mind teema juurde, et jooksmiseks suuri võimalusi siin pole või no on, aga taaskord on mind Eesti ära hellitanud selliste lihtsalte asjade nagu 10-kilomeetrine jooksuring maja tagant. Ainukesed võimalused jooksmiseks on jooksulindil või väli- ja sisestaadionil, mis, kui tahad teha 1-tunnist või pooleteise pikkust trenni, on üsna vaimselt kurnav ja tüütav. Ehk minu suur lootus, et eriti rasked tingimused jooksutrennide ajal aitavad mul areneda, piirdub üsna tihti sisestaadionil joostes, sest välistaadion on avatud ainult õhtuti. Seega pean siin olema tunuvalt loovam, kui ma alguses arvasin.
Viimasel ajal on näha, kuidas postitamise tihedus on langenud ja seda kahel põhjusel, esiteks pole enam midagi nii põnevat ja uut kirjutada ning teiseks põhjuseks on vihje pealkirjas ehk kesksemestri eksamiperiood. Nüüd on tekkinud olukord, kus pean kirjutama keskmiselt kolm esseed nädalas. Nii juhtub, kui võtad kolm ainet neljast lugemis- ja kirjutamisintensiivsed.
PS! Õnneks on elu taaskord pööranud end tagasi normaalseks ehk kuidas ajaloo- ja kirjutamiskursused sujuvad paremini kui statistika; nii peabki olema, kõik on jälle vanas rütmis.
Koolimaja panoraam, mis ilmselgelt ei tulnud väga hästi välja








Järgmises postituses kajastan ka koolivaheaega!

Friday, 2 October 2015

Vaheaeg

Minul algas esmaspäeva õhtul vaheaeg, mis kestis pühapäeva hommikuni, mil seadsin taaskord sammud klassi poole, sest enamik õppejõude soovivad kaotatud tunnid tagasi teha, kasvõi hommikul kell 7 (!!!) või õhtul kell 8. Vaheaeg läks planeeritust rahulikulmalt, sai siin ja seal käidud, mangroovides kanuutamas ja Kariibimere-teemalisel katusepeol.
Juba hakkab see hetk kätte jõudma, mil asjad hakkavad omadele kohtadele loksuma: esimesed suuremad (lohutan, et kõigest 5-lehelised) esseed vajavad kirjutamist, romaanid läbilugemist ning statistikas graafikute programmeerimist (kõlab naljakalt, kuid tõesti, õpima kirjutama koode ning selle tulemusel tulevad meile sobilikud graafikud ette). Lõpuks võtsin ka eesmärgi tõmmata oma nimekirjast maha kõik need huviringid, kuhu ei jõua minna, mistõttu järele jäid sõudmise SIG (student interest group), algajate tennis, väitlus (eks ajaga näha ole, mis sellest välja tuleb) ja surf. Vabatahtlikuks käin siis kui aega on, kuid tundub, et esimesel semestril on palju lisaloenguid, mis on kohustuslikud, et pigem vist esimesel poolaastal mitte. Samas tundus praegu see list üllatavalt lühike võrreldes Härma-aegse graafikuga, kuid märkida tuleb ka seda, et tahan adekvaatsel ajal kodutööd lõpetada ja huvitavatel välislektorite loengutel käia. Ning nädalavahetuseti ei ütleks ära ka paarist rannaskäigust, sest nii imelik kui see ka pole, alles kuu aega pärast siia saabumist jõudsin esimest korda randa. Nüüd peaksid asjad rahulikumaks minema ja oma rütmi võiks taaskord üles leida. Rütmi just selle koha pealt, et kõik, mida ma seni teadnud olen, on olnud vale. Näiteks see, et triikimine on kerge. Ma jagelesin üksnes 20-30 minutit voodilinadega, et need ilusti sirgu saada ning tõenäoliselt kui mu ema seda loeb, vangutab ta pead ja peab järjekordselt tõdema, et minust koduperenaist ei saa. Näiteks see, et ma olen alati humanitaarias pigem tugev olnud ja matemaatikas nõrk. Siin on vastupidi, sest statistikast saan ma üpriski hästi aru (veel), kuid filosoofilised ajalootekstid on hoopis uus maailm, mille raamatulõike pean paremini arusaamiseks uuesti lugema, aga ei ole hullu, õnneks pole ma ainukene. Seda loetelu ma võiks jätkata.
Samal ajal kui eestlased on meeletult õnnelikud naftahinna languse üle, oleme meie siin kurvad, sest nafta hind mõjutab üpris otseselt meie käekäiku just kooliväliste tegevuste tasandil. Näiteks on läinud osad (populaarsemad) huvigrupid tasuliseks (golf, ratsutamine, võistlustants jne) ning spordiüritustel osalemise eest samuti kool enam ei maksa. Seega on juba õpilaste igapäevaseks parasiitväljendiks kujunenud #budgetcuts (kärped), sest see puudutab igat valdkonda. Õnneks kuna esmakursuslastel puudub eelnev kokkupuude kooliga, ei oska meie suuremat kurta, kuid olukorra nö tõsidusest annavad aimu vanemad õpilased.
Täna jõudsin ka esimest korda tegeleda spordialaga, mille nime väitis mu isa olevat aerusurf (paddleboard). Kõigepealt läbisime basseinis ujumistesti, siis algõpetuse ning kõik kulmineerus täna hommikul kell 8, kui läksime mangroovidesse sõitma. Superlhe vaheldus ning nautisin seda ,et saan järjekordselt midagi uut proovida.Lahe on see, et taoliste reiside käigus õpime, siis keskkonna kohta ka ehk siis kaks ühes.
Ka kliima on muutunud tunduvalt paremaks, mis tähendab, et 40-kraadiste päevade hulk aina väheneb ning juba praegu kõigub 35-39 kraadi vahel. Kuid jätkuvalt pole ühestki pilvest märkigi. Seega võib nimetada riiki tõeliseks Sunshine State'ks, millest küll paljud unistavad, kuid ausaltöeldes tekib tahtmine näha ise oma silmaga kollaseid puulehti (just neid sügise, mitte toa akna taga ärakuivanud põõsa omi).
Aga mis mu tuju suutis eriti rõõmsaks teha oli asjaolu, et oma 2016. aasta jaanuarikuu veedan ma Shanghais! Minu esimene kord Aasias leiab aset just Hiinas, mis on olnud juba paar tubli aastat minu riigid-mida-pean-külastama listis (mõned näited: Island, Mongoolia, Keenia, Brasiilia...). Lisaks sellele asub NYU Shanghai linnak Pudongi linnaosas, mis on ärikvartal ning samuti linna südamik. Parim on asja juures, et õppimine ja elamine on eraldi (erinevus Abu Dhabi ja Shanghai campuse vahel), mis aitab linna avastamisele kaasa lisaks sellele, et minu õppeaine eeldabki erienvates linnaosadest käimist ja nende kohta õppimist (õppeaine: Urban forms of Shanghai). Ühesõnaga on mu praegune elu täielik seiklus ning iga hetkega meeldib see mulle aina enam!