Friday, 30 October 2015

"Ma ei vaja enam mitte kunagi matemaatikat"

Sellise lause ütlesin endale esimese asjana, kui astusin esimesed sammud võimlast, kus tegime matemaatika riigieksamit. Sisestasin endale, et lähen õppima eriala, kus pole ammugi matemaatikat vaja ( ainuke kriteerium on statistika, aga ka see on Social Science'le vastavalt kohandatud). See on vist saatuse iroonia, et otsustasin uuel semestril ikkagi matemaatikat võtma hakata, sest tulevikuplaanid on taaskord tõmbetuulte käes. Sellesmõttes meeldib mulle Liberal Arts' süsteem, kus ma ei pea oma eriala kinnitama enne teise aasta lõppu, mis annab mulle piisavalt katsetmisruumi. Samal ajal olen avastanud enda jaoks kunstiajaloo, mis veel gümnaasiumis vastakaid tundeid pigem tekitas, kuid tõenäoliselt on avanud keskkonna muutus minu jaoks silmad.
Vaheaeg kogub tuure ja enamik rõhku läheb tasakaalustatud puhkamisele ja etteõppimisele/eksamiteks valmistumisele. Samuti kesksemstri suurte esseede kirjutamiseks, sest aineid on kolm ja kõik nõuavad umbes 6-8 lehelisi esseesid eelnevalt kursusel räägitud teemadest. Minu lemmikaineteks on huvitaval kombel saanud põhiained, milleks on laias laastus kirjandus- ja ajalootund, vastavalt Displacements ja Colonialism and Post-Colonialism.
Nüüd on kätte jõudnud vaheaja lõpuspurt ehk õppimine, kuid algus oli tunduvalt vabam: käisime rannas päevitamas, kohustustevabu päevi nautimas ning türkiissinises meres ujumas, shoppamas ning linnaga tutvumas. Naljakas on vaadata, mida ma siinolles ostan. Viimati soetasin näiteks villase pleedi endale. Paljudel tekkis viimase lausega kindlasti kümmekond küsimärki, kuid asi seisneb selles, et siseruumid on siin nagu külmakambrid, mille vastu ei suuda isegi skandinaavlased võidelda. Kes vähegi mind tunnevad, siis teavad, kui väga mulle tegelikult lumi, talv ning külmad ilmad meeldivad, igal nädalavahetusel mäe- ja murdmaasuusatamise harrastamine on paratamatult oma jälje maha jätnud koos erinevate suusavõistlustega, kus olen käinud juba algklassidest alates. Tulles tagasi õuetemperatuuride juurde, mis on küll ilusad 35 kraadi lauspäikesega, kuid sees on klassiruumide keskmiseks 17-18 kraadi, mis pole just kõige soojem, kui oled lühikeste pükste ja t-särgiga. Seetõttu ongi hea kui on olemas midagi pleedi/salli sarnast, millega klassiruumid ja õhtuse raamatukogu üle elada.
Ühel päeval otsustasime keset õppimist asjad kokku pakkida, sest näha oli, et produktiivsusest oli asi kaugel, aju vajas puhkust. Tõstsime käed kõnniteel üles, vibutasime takso enda juurde ning võtsime suuna linna. Avastasime seekord läänepoolsemat Abu Dhabi ehk siis teist linna otsa. Käisime Marina Malli juures ja Emirates Palace's. Just viimasele tahangi rõhutada, sest jõudsime sinna täpselt selleks ajaks, mil õhtuhämarus sai võimust (pole kuue ajal hakkab hämarduma). Vaatasime ümbritsevat melu ning suurepärast vaadet Etihad Towers'tele. Ilmaasjata me sinna ei läinud, sest tegelikult oli hoones Vene kunsti näitus nõukogude ajast. Justkui tükikene kodu ja ajalugu, mis kõnetas nii mind kui ka ungarlannat. Mulle isiklikult meeldis näitus väga ning õppimisele on taoline vaheldus suurepärane. Kuna kõrvalolevas kohvikus/lounge's oli elav klassikaline muusika (ning kuna seda on siin väga vähe), otsustasime aja maha võtta ja veidi nautida. Meenutasime, et 9 kuud tagasi, kui käisime siin Candidate Weekend' ajal, tudnus koht hoopis teistsugune (õnneks üllatas nüüd veelgi positiivsemalt kui tollal).
Vahepeal olen jõudnud teha kesksemestri eksamid ja käia Abu Dhabi Euroopa filmifestivalil, kus oli filme üle kogu Euroopa, naaberriikidest olid esindatud nii Soome kui ka Rootsi filmid. Salamahti lootsin võib-olla märgata ka Eesti filmi "Mandariinid" või lausa "Vehklejat," kuid tuleb endale ikka vahetevahel aru ka anda, et nii väikese riigina on meil raske lavale trügida. Võib-olla õnnestub järgmine aasta?
Olen ka pikalt mõtisklenud, mis on minu jaoks siin kultuurišokki tekitanud ja naljakas, et sellele küsimusele olen pidanud päris pikalt mõtlema. Paljud kujutavad kindlasti ette, et siin on 99% inimestest pealaest jalatallani kinni kaetud, ühtegi kritiseerivat sõna öelda ei tohi, mošees käimine ja kohalikku usku pöördumine kohustuslik ning kindlasti sõidavad kõik eeslitega. Minu elu (kui ma elaksin linnas) oleks hoopis vastupidine: kohalikke on vaevu näha (, sest neid on nii protsentuaalselt vähe kui ka on tuntud tubaste toimetuste poolest), mis tekitab tunde nagu oleks mistahes suurlinnas, riietumine on üsna vaba (oleks lihtsalt viisakas kultuuri austada), viimase seeria automudeleid näen ma ühes päevas kokku rohkem kui Eestis terve 19 aasta jooksul ning igal nädalavahetusel viivad kooli juurest bussid erinevate kirikute, mošeede ja katedraalide juurde palvustele (kõikide religioonidega arvestatakse). Üleüldiselt on siin normaalne elu, kui austad kohalikku kultuuri, mis kehtib mistahes linna/riigi kohta. Niisiis näen ma Eesti mõistes "päris" elu siin vähe, tegelikult ei näegi, sest saare mõningane eraldatus jätab ka oma jälje. Esimene asi, mis minu jaoks endiselt (!) vägagi häirivana mõjub on väljend inshallah, mis käib peaaegu iga lause lõppu. Sõna tähendus on midagi taolist nagu, et kui jumal juhatab, aga see pole mitte släng, vaid seda ütlevad nii poemüüjad, arstid kui ka taksojuhid. Kõik. Selline laialdlane väljend, mis jätab palju tõlgendamisruumi ja annab võimaluse vastata võimalikult ümber nurga. Teiseks on harjumatu kuumus, mitte lihtsalt kuumus, vaid sellega arvestamine igal hetkel. Arvestamine, et sa ei kanna õues puuvillaseid riideid, et naistel on pigem mõttetu meigikihi taha end peita, sest poole tunni pärast nähakse välja nagu oleks ämbritäie vett kaela saanud. Arvestamine, et lokitamine on sama mõttetu kui meikimine. Arvestamine, et veepudel on kõikjal kaasas. Arvestamine, et sees on külmakamber ja väljas lämmatav kuumus. Jah, kuumus on harjumatu, kuigi nüüd on ilmad tunduvalt meeldivamad kui augusti lõpus, mil kuumakraadid alla 40 ei kukkunud.

FYD (First Year Dialogue) grupp, kellega on nn kohustus kokku saada iga nädal, et õppida efektiivsemalt aega planeerima, niisama juttu ajada ja brownie'd süüa jms.

Giuliaga (Ungari/Itaalia) vaheaega nautimas


Üldjuhul väga selfie'de fänn pole, aga kuna mu telefon kustutas kõik ülejäänud pildid kunstinäituselt, siis pole muud valikut.Hea kodune tunne oli :)

Imelised päikeseloojangud igal õhtul kell kuus

Skype-kõned on kujunenud loomulikuks nädalavahetuse osaks


Peasissepääs Emirates Palace'sse

 Etihad Towers

Ida-Euroopa hoiab kokku. (Veronika, Ukraina)




Emirates Palace's saab vaateakendelt näha 18-karaadiseid kuldseid krokodillinahast käekotte





Käisime ükspäev Itaalia restoranis lõunatamas ning asi lõppes sellega, et saime maja kulul käsitsitehtud kookosjäätist

Järjekordne näide Emirates Palace'st, kus saab automaadist endale kulda kaasa osta, justnagu Eestis karastusjooke










No comments:

Post a Comment