Thursday, 12 November 2015

Kuu ja kaks nädalat

Täpselt nii palju on mul jäänud kojutulekuni, naljakas kui ruttu on tegelikult see esimene semester möödunud.
Hakkasin mõtlema, kui vale mulje võib üldiselt sotsiaalmeedia minu siinviibitud ajast jätta. Lõbu küll on, aga seda ainult nädalavahetuseti, muul ajal püüan kuidagi viisi ennast õppelainete harjal hoida, sest kui korra libastud ja õppimata jätad... Viimasel ajal olen avastanud palju olukordi, kus ma ei oska professoritega suhelda ja seda ülikoolilinnaku mulli tõttu (ja sellest, et kõik teavad kõiki ja kõike). Mõnikord jooksed professoriga kokku jõusaalis, mõnikord reede hommikul koolisööklas (välimuselt võiks öelda isegi, et praktiliselt alles üles tõusnud), mõnikord randa minnes, mõnikord samale kontserdile juhtudes. Samas, kuigi see on alguses veidi piinlik, tuleb situatsioonile ka teisest vaatenurgast pilk hetia. Ükskord avastasin militaar- ja jooksuklassist vahva paarilise, kes tundus üsna edasijõudnute tasemel olevat. Alles nädala pärast sain teada, et ta on humanitaarainete professor. Tunni lõppedes annab näiteks nõu, millised kunstivaldkonna üldained või humanitaarained on parimad, mistõttu ei pea kulutama tunde kursuste läbilugemiseks, vaid lihtsalt tema käest uurides.  Osad õppejõud sõidavad minust tõukerattaga tundi kiirustades mööda. Seetõttu võib öelda, et inimesi on siin tõesti seinast seina.
Ajagraafik hakkab võtma minule omasemat kuju ehk vabad nädalavahetused täituvad kiiresti üritustega; vanasti oli mul kuu aja jagu plaan ette teada ja praeguse seisuga on novembris sama seis. Ehk siis ei teki sellist igavust ja logelemist, vaid kogu aeg on midagi teha. Kiireks läheb ka sellesmõttes, et pean omale lõpuks uue semestri ained välja valima ja see ei ole kerge, sest soovitatakse 4 ainet korraga võtta, kuid osad ained tunduvad meeletult huvitavad. Lisaks on mul avastamisperiood, et lõpuks endale eriala leida. Eestlastel ja eurooplastel üleüldisemalt on raske mõista minu olukorda, et saan oma eriala üle veel otsustada ja erinevaid aineid võtta, aga selles Liberal Arts'de võlu ongi.
Vahepeal on koolis vahvaid külalisi käinud, üldjuhul ikka esinemas. Näiteks käisin Gordon Browni kõnet kuulamas rahvusvahelise majanduse kohta või siis hoopis Poola rahvuspäeva auks Poolast kohalelennutatud Pawel Kowalski esituses Chopini kuulamas.
Üksjagu olen endale võtnud sihiks ka linnaga mingilgi määral tuttavaks saada, sest oleks naljakas, kui pärast kolme Abu Dhabis veedetud aastat (, millele lisada aasta aega üle kogu maailma), ei teaks ma linnast mitte midagi. Näiteks jõudsin alles nüüd, kaks kuud hiljem põhilisele rannapromenaadile nii, et sai rahulikult ümbrust uudistatud. Ülejäänud linna arusaamises olen ma suuremal määral alla andnud, sest esimese linnaskäiguga sain aru, et ma suudan orienteeruda Euroopa linnades, kuid mitte Lähis-Ida. Põhjus iseenesest lihtne, ükskõik millises Euroopa linnas saad ennast enam-vähem kaardistada kirikutornide, katedraalide või raekoja platsi järgi, aga siin taolisi asju pole. Mošeesid küll on, aga need, mis linna sees asuvad, on kõrgete pilvelõhkujate vahel lihtsalt miniatuursed, suuremad on äärealadel (loe: ülikoolist 25 km kaugusel). Niisiis tuleb loota kaardi ning ingliskeelt purssivate/ rääkivate kohvikute- ja poepidajate peale. Vaheluseks on taoline seiklus vahva, vähemalt saab igapäevasest ülikoolimullist välja reaalset maailma avastama (isegi siis kui sihtkohta ei jõua, mis mõnikord võib muutuda peavaluks, kui õigeaegselt kuhugi vaja jõuda on ning taksojuht on õppinud inglise keelt vaid kaks kuud ning tänavanimedest pole tal aimugi).
Huvitav on siin olles avastada, kui tugevalt on tegelikult mõjutanud 19 aasta pikkune lapsepõlv Eestis. Olen hakanud väärtustama oma villast pleedi (ükspäev koon endale reaalse pleedi ise), taimeteed, looduslikku mett, värkset toitu, soodesse ja metsadesse põgenemist nädalavahetustel, saunakultuuri, kukeseeni ja musta leiba. Teiste balti rahvastega jagame koos laulu- ja tantsupidude ajalugu. Mida teatakse aga Eestist? Ükskõik kui palju ma ka ei loodaks, ei tea keegi Eestit kuulsa e-riigina (lootus oli võib-olla Euroopa puhul) ega puhaste metsade poolest. Kõige enam teatakse Eestit just spordi ja muusika poolest, vastavalt Margus Hunt, Gert Kanter kui ka Arvo Pärt. Vaimustuses ollakse ka üldjuhul loodusest, sest paljud ei ole oma silmaga näinud ei lund, metsa ega sood. Seega tundub mulle päris naljakas kirjeldada seenelkäiku, sõpradega matkamisi või talviseid suusatrenne. Kuna kodutunnet on siin raske tekitada, kui välja arvata eestikeelsed liiklustestid, 22.augusti Eesti Päevaleht, album, lõpetamise puhul kingitud käsitöökruus ning Eesti lipp, siis peab endale leidma tegevusi, et siin mõnusamalt tunda. Kes vähegi minu toimetustega kursis on, teab, et mina olen kõige suurem kobakäpp köögis, sest suudan ka kõige väiksemate asjadega segaduse korraldada. Mis muud mul ühel õhtul üle jäi kui välja otsida piparkoogitaina retsept ning suunduda nimekirjaga poodi. Siin olles tuleb aru anda, et otsest produkti pole kindlasti olemas ning, et mõnikord pole isegi 'laisema koduperenaise' versiooni olemas. Ehk loomulikult ei müüda siin piparkoogitainast, sellest olin ma täitsa teadlik, kuid lootus oli, et äkki piparkoogimaitseainet ikka riiulite vahelt leida on, aga ei. Egas muud kui suundusin ingliskeelse nimekirjaga, millest ma ka eesti keeles poleks midagi aru saanud, poetöötajate poole, kellest 75% raputasid pead. Nad polnud ei kuulnud, ei näinud taolisi sõnu, rääkimata asjadest. Tubli poolteisttundi hiljem kõnnin tarvilike asjadega hüpermarketist välja. Omaette komöödiaks oli aga taina tegemine, sest kui seda teeb ikka üks köögivõõras inimene.... Ei läinud asjad küll plaanipäraselt (kas ikka veel imestate), kuid tainas tuli välja ja te ei kujuta ette kui hea see oli! Nii kodune lõhn ja maitsed. Kui mul peaksid samasugused tuhinad edasi käima lõpetan siinse semestri verivorsti tehes ning musta leiba küpsetades ( küll ma vajadusel kuskilt selle juuretise ka välja võlun).
Vahepeal sain ka pakikese kodust, kus oli kahe kilo jagu armastust sees ehk Kalevi hitttooteid, krübedaid piparkooke ja kaks DVD. Üle pika aja oli see ilusaim päev.
Samuti külastasin kohalikku puu- ja juurviljaturgu, kus võib kohata natuke teistsugust elu (loe: normaal- ja tavaelu), mida siin 'mullis' väga ei kohta. Siin saad iga kaupmehe juures proovida nende tooteid, eriti veel, kui pole varem söönud. Nii lõpetasingi tunda aega hiljem kaht kilekotti tassides müüja juurde, kes pakkus umbes viieteistkümnendat uut puuvilja. Turu hinnad on ikka tunduvalt normaalsemad kui poehinnad ehk minu uus lemmikkoht siin linnas vist.



Datliturg vol 1

Datlid vol 2

Datlitest siis nii palju, et igal müüjal on erinevad, sest neid jaotatakse nagu veine. Kõigepealt piirkonniti ning ka kasvatusviiside ja liikide järgi. Peen teadus, mille paremini tundmaõppimiseks pean uuesti turule minema.

Valik on suur. Umbes 15 poepidajat ja igalühel oma üpris suur poekene.



Vaade linnale Corniche linnapromenaadilt

Siit pildilt on suurepäraselt näha, et ehitustööd on koguaeg ja kõikjal



Väga lahe Araabia maiusi müüv pood ja imeline valik kogu piirkonnast

Nii pähkleid kui ka maiseaineid ja segusid müüakse lahtiselt, palju mõistlikum kui topsides. Pluss on suurepärane lõhn poes :)





Ungarlanna/itaallanna ja ukrainlannaga