Monday, 14 December 2015

Kuidas mul ikka veel pole dokumendid korras

Küllap saate aru, kuidas ma veidikene oktoobrikuu keskpaigas rahutuks muutusin, kui nägin klassikaaslaste käes Emirates ID kaarti, kuid mulle polnud mittemingisugust kirja tulnud, et võiksin loota peatset dokumentide kättesaamist. Peagi sammusin vastavasse kontorisse koolis ja mulle anti teada, et küll paari nädala jooksul tuleb. Paar nädalat hiljem öeldi, et tundub, et minu dokumentide tellimus ei läinud läbi, pannakse uus teele. Kui ma Hiina viisat läksin taotlema, palusin koolist koopiat tulevase ID-kaardi kohta, juhuslikult kui saatkond soovib. Kuid sellega pole asi lõppenud! Hiina saatkonnas järjekorras seistes avastasin, et minu niigi hilinevale uuele dokumendile on sooks 'mees' trükitud. Niisiis läksin uuesti kontorisse, kes mu dokumentidega tegeleb, veetsin 45 minutit tegemaks valitsusorganisatsioonile selgeks, et nad ikkagi mu sugu dokumentidel ei vahetaks. Nüüd sain rõõmusõnumi. Kuna ID-kaart olevat minu avastamise ajal juba valmis olnud ja teel kooli ( siiatulek võtaks aega kaks nädalat Araabia ajaarvamise järgi), siis peab kool selle uuesti tagasi saatma ja kaarti uuesti tellima hakkama. Nii saan mina oma vajalikud dokumendid kätte alles veebruaris, kui Shanghaist tulen, selleks ajaks on ülejäänud klassil ID-kaart olemas olnud juba neli kuud! Taaskord tahtsin ma endalt küsida, miks minu dokumendid alati kuhugi hammasrataste vahele jäävad.
Oli üks suvaline neljapäevaõhtu, kui eranditult kõik õpilased olid arvutis, isegi Aafrikateemaliselt kultuuriõhtult hiilisid inimesed kõrvale, et veeta järgmised viisteist minutit oma näpulihaseid proovile pannes. Nimelt toimus nobedate näppude voor ehk kursuste valimine, mis poleks pooleldi nii raske tegevus, kui klassilimiidiks poleks 15 õpilast (miinus loodusteadusteained, mille loengutesse lubatakse u 70 inimest, sest soovijaid on liiga palju) ning kui kohustuslikke suunaaineid ei antaks näiteks ainult kas sügis- või ainult kevadsemestril. Samuti on vanematel klassidel eesõigus ehk siis peab alati oma graafikud perfektselt ära planeerima, et kellaajad ei kattuks ning valmistama ette ka plaanid B, C ja D. Huvitaval kombel olid minu A-plaani valikud kõik saadaval, pigem oli küsimus minu B plaani õppeainetes, kuhu mind ootejärjekorda pandi. Kui minu esmakursuslase tunniplaan näeb valja selline:


Siis taoline tunniplaan on mul hetkeseisuga järgmisel semestril.


Peamine erinevus on see, et kevadel on mul õppeained ainult kolmel päeval, mida ma veidi kardan, sest nagu ülemisest tunniplaanist näha on, siis on mul kõik päevad võrdsed (kehaline väga ei loe).
Samas võib see ka hea olla, et kahel päeval saan ma siis iseseisvalt ja rahulikult õppida ja ei pea ootama neid imelikke 1.5 tunniseid pause, mille ajal ei jõua mitte midagi produktiivset ära teha. Samas kui jätkan ikkagi taolise tunniplaaniga, siis näiteks State Formation tundi hakkab andma selleks semestriks New Yorgist kohale lennutatud NYU poliitikaosakonna õppetool, mis on ikka päris tähtis, sest tavaliselt sellised inimesed tihti tunde ei anna. Üks teine tund, millest ma väga huvitatud olin, kuid mida ma kellaaegade kokkulangevuse tõttu võtta ei saanud, oli tund, mida annaks Harvardi poliitikaosakonna üks eestvedajates, Abu Dhabisse tuleb ta õpetama 7 nädalaks.
Detsembris pole mitte midagi põnevat toimunud, kohe täitsa ausalt. Seega hoian ka postituse lühikesena. Pildid on pigem kuskilt üritustelt, mis mul vahepeal täitsa meelest on läinud.
Asi, mida siinolles olen nautima hakanud on jooksime ja just selletõttu saingi üsna pea kutse Coach Wayne Running Club'i, mis on väike grupp entusiaste. Treener on olnud USA idakalda kunagine jooksu tipp ning seetõttu saame päris häid nõuandeid. Arvasin, et jään Lembitu Kuuse kommentaare igatsema, kuid Wayne ületab sellegi ning seepärast on kõik rasked 400-800m lõigud palju-palju nauditavad. Minu arengu jaoks on see grupp suurepärane võimalus, sest meid on hetkel neli ning kõik ülejäänud liikmed on poisid. Kuigi, ega kõik nad nii kaugel minust pole, on ikkagi hea kui lõpuks on nn jälitatav olemas. Juba paar aastat pole mul olnud kas sama kiiret või veelgi kiiremat jooksupartnerit, tegelesin jooksmisega üksi. Enamik jookse teen siingi ise, kuid vahelduseks on hea, kui on ka keda trennis jälitada-
Lõpp ei ole enam sugugi kaugel, kümnepäevane puhkus soode ja metsade vahel on küll ütlemata hea asi (juba ruttasin vanematele teada andma, et söökideks ainult supid oleksid ja hästi palju Napoleoni kooki saaks ning endale andsin lubaduse nii tihti kui võimalik oma lemmikjooksurajale, mis algab elurajooni eest, sammud seada). Samuti saadab ema juba igapäevaselt pilte kui musta maa ikka Eestis on ja kodusest jõulukuusest.
Kooliaasta alguses postitasin pilte koolimajast, nüüd postitan ka oma korterist, mis koosneb kahest magamistoast ning köök-elutoast. Korter on neljale inimesele. Järgnevatel aastatel on lootus ka üheseid tube saada.


 



Vaade The Galleria kaubanduskeskusest, kus on ainult moemaailma tippbrändid. Kaubanduskeskuse ümbrus on samas üks ilusamaid ja rahulikumaid kohti kohvikus käimiseks.


Sel korral käisime eestlastega (kõlab veidi naljakalt, sest meid siin ju ainult kolm) Ray baaris, mis asub Etihad Towers'te 63. korrusel. Kvaliteet on küll halb, aga suurepärane vaade kogu linnale.


                        Enrique kontserdid. Sinna sain tänu Vormel 1 korraldajatele tasuta sisse! :)

Organiseerisime väikest kooliüritust, kuhu telliti toitu 800 dirhami väärtuses (Pakistani ja India köök)

Vahetevahel käin koos Giuliaga linnas õppimas, seekord siis Yas Mallis. Statistika ja sorbett.







No comments:

Post a Comment