Tuesday, 26 January 2016

Kuidas Hiina, vaatamata kõigele, ikkagi tore on

Mis riik see Hiina ikkagi on?Okei, sellele ma ilmselgelt veel vastust ei saa, sest Hiinat, kui riiki ma ikkagi näinud ju ei ole. Shanghaist on mul juba päris hea ülevaade juba olemas (tundub hetkel, et isegi parem kui Abu Dhabist). Minu kolm üürikest nädalat Shanghais võib kokku võtta selliste sõnadega: nuudlid, kaos, telefon, liiklus, Hiina köök, hea õnn, ninapidivedu, äraeksimine, närvid viimase piirini viimine, ajalugu, kultuur, jalgsimatkad, raamatute lugemine, näomask. See peaks enam-vähem ülevaate andma minu kõikidest senipostitatud Hiina seikadest ja ka praegusest.
Jumal tänatud, et ostsin endale eelnevalt pisikese Shanghai raamatu, kus oli kõik vajalik sees, ka oli sees kõik situatsioonid, mis minusugusega võimad juhtuda ning kuidas neid ennetada. Olin pooljuhuslikult lihtsalt sirvinud seda 'jäta meelde' osa, kui paar päeva hiljem pidin endale kohe meelde hakkama tulema, kuidas käituda antud situatsioonis. Nimelt taheti mulle klassikalist Shanghai tünga teha küsides algul abi pilditegemisel, seejärel viies juttu natuke edasi ning viimaks kutsuda mind teemajakesse teed jooma. Kõik tundub armas hetkeni, mil teemajast lahkudes saad arveks 80-150 eurot ning privaateskordi lähima sularahaautomaadini. Õnneks minuga seda ei juhtunud, nagu kõigile sekeldustele veel seda kirsiks tordil vaja.
Lõpupaberid esitatud, tekkis mul aega sõpradega väljas käia ja ka linna nautida. Kuskil jaanuari esimese nädala lõpus leidsime vahva (siira) kohaliku, kes ei taha meid ninapidi vedada. Ta näitas meile kõiki lahedaid kohti, kus väljas käia, süüa jne. Kohaliku abi on siin kullast ka väärtuslikum, sest nii ei tõmmata sind haneks.
Viimased päevad veetsin omal käel tuuritades nendes kohtades, mis mind ennast kõige rohkem huvitasid ja loomulikult sain lõpuks ostetud ka kingitusi koju kaasa. Paar viimast päeva oli imeilusad, sest taevas oli selge (!!) ning päike paistis, natuke külma ja üldse päris vahva oli. Samas nii kui Shanghais tuleb külma, toob see kaasa soojustusprobleemid, sest sellist asja nagu majade soojustamine siin kandis väga ei teata. nii puhuski minu soojapuhur 24/7 ning minu võõrustaja, kes oli saksa pedagoog Saksa koolis rääkis, kuidas nad lastele miinus viie kraadi juures pidid vaba päeva andma, sest koolimaja torud olid ära jäätunud. Seda kahel põhjusel, torud on plastikust ning need jooksevad väljaspool seinu ehk õues. Mõni ime siis....
Hiina on kindlasti koht, mida ma soovitan kõigil korra oma elu jooksul külastada ning ilma mingisuguse peene reisibüroo kaudu, et tunda enda nahal just seda õiget Hiinat. See on suurte kontrastide maa, millest on kohati väga raske aru saada. Hiina paneb väärtustama igat väikest asja sinu kodu juures: nii puhast õhku, ruumi, söökide värskust, korrapärast liiklust, vabadust (siin all mõtlen ma igasugust vabadust) ning samas annab võrratu kogemuse aru saamaks, et tegelikult on rahu ja vaikus vahetevahel ikka päris hea. Samas sellise hulluse peab ise ära nägema ja järele proovima, kultuur (või selle puudumine) annab palju paremini aimu tänapäeva maailmast ja sihtidest. Ma nägin erinevaid Shanghai külgi alustades Vana Linna hurtsikutest, kus inimesed vaevu endaga hakkama saavad ning kus paljudes onnides pole vett ega elektritki sees ning lõpetades parimate väljasveetmise kohtadega. Shanghai õpetas mulle palju vajalikku, mida ma mitte ühestki teisest riigist ei oleks suutnud ammutada.
Lennujaamas oli mul natuke turvalisem tunne ( KUIGI olin metrooga korra juba eksiteele sattunud, kas üllatab veel?), sest teadsin, et mu kaks klassivenda liituvad minuga. Kuid naljakal kombel peeti mind nii Hiinast väljudes kui ka Araabia Ühendemiraatidesse sisenedes kinni ja hakati pärima Eesti kohta, et kas see on riik, kus asub jms. Kasutati isegi Google otsingumoodori ja tõlkeappi abi, et selgeks teha Eesti tausta.
Nüüd olen jõudnud taaskord oma reisimistega Abu Dhabisse, kust ei plaani ma liikuda kuhugi enne kojutulekut. Uus semester tõotab tulla superhuvitav, aga raske ( arvestan siinkohal raamatute hulka ja õppekava ülesehitust). Hea on tagasi Araabia Ühendemiraatides olla!



Sudu ja mitte just kõige ilusam ilm


Hommikusöök Shanghai moodi, kõigest euro.

Oriental Pearl Tower, tõenäoliselt kuulsaim linna ehitis

Disainerite külas olev hoone, minu lemmik

Hiina Expo 2010 hoone, mis oli tolle aja kalleim ja suurim ehitis. Nüüd asetseb aga siin Hiina Kunstimuuseum, kus inglise keelt valdas ainult üks inimene ja ta töötas Starbucksis!

Salapärane võlv ja turg



Tavaline Shanghai melu pilt

Meeeeeeeeeeeeeletud inimmassid

Minu jooksupargis olev järv
Klassilõuna budismi templi restorianis

Demonstreerin pulgaoskusi hoides pulkade vahel fritüüritud riisi



Budismi tempel

Vana ja uus 



Hiina kohalik toodang, hind tundus odav, aga ise-enda tervise ja heaolu tõttu igaks juhuks jätsin ikkagi letile

27. korrus ja pildilt küll ei paista, aga vaade õhtusele Pudongile!


Vahva seltskond, kus iga inimene on erinevast riigist. Taiwan, Jordaania/Armeenia, Eesti, Makedoonia, Holland/Svaasimaa ja Lõuna-Korea

Vana on maapealt pühitud ja uued pilvelõhkujad ootavad kerkimist
Vaade minu kolme viimase öö võõrustaja korterist, vasakul on kuulsad Pudongi pilvelõhkujad

Tavaline linnamelu

Ja siin on tavaline finantskvartal, 70 aastat tagasi olid siin kalurikülad


Vaade kõige kõrgemalt, minu lemmikkoht Shanghais ning eriti vingeks tegi reaalajas nähtav tuledemäng, tõeliselt ilus!
East Nanjing Road, tänav, millest võiks  neid tulukestepilte tegema jäädagi 

Minu võõrustaja juurde viiva tee söögikohad ( igas kohad on 3-6 lauda, rohkemaks ruumi ei ole)
Vaade finantskvartalilt The Bundile
Jällegi finantskvartal

Riverside'i promenaadil 

Metroosöök

Mind eskorditi 'Special Line'le', sest ei saadud aru, kus see Eesti ikkagi asub! :)


Lihtsalt pilt meie raamatupoest, siin pildid on raamatud ainult ühe(!!!!!!!) klassi jaoks...

Seekordne summa ületas esimese semestri õpikute kogusummat ehk siis seekord ostis kool üle 600 euro väärtuses raamatuid

Raamaturiiulil on näha selle semestri üpikute hulk, ei kujuta ette, kuidas ma küll need Eestisse kunagi saan, sest neid ju aina koguneb!



Monday, 18 January 2016

Shanghai on tulevik 19 ajavööndi jaoks

Pean tõdema, minu algus polnud Shanghais just kõige toredam, kuid lõpuks hakkavad ka meievahelised suhted soojenema. Enam ei eksita Shanghai mind metroos ära, ei kaota mu asju ära, räägib kümbekese võrra (väga väga väga väga väga vähe) rohkem inglise keelt ning on igatpidi rohkem arusaadavam. Lausa nii arusaadav, et ma võin julgelt minna ükskõik kuhu (peaaegu) ilma äraeksimata. See on juba hea näitaja.
Shanghai tundub juba isegi kodusena. Vahepeal sai villand sellest, kui vähe sportimisvõimalusi siin on ( pärast Shanghaid ei saa ma Abu Dhabis mitte millegi üle kurta). Egas siis muud üle jäänud kui tõmmata dressid selga ja minna avastama Shanghai kopse ehk suurimat parki Shanghais, mis tõsi, pole kahjuks avalik. Sissepääs taolisesse oaasi maksab 1,3 euri. Eestlasena on natuke naljakas mõelda, et metsas/pargis käimise eest peaks raha maksma, kuid suurtes linnades, või vähemalt Hiinas, käivad asjad niiviisi. Ma pole vist mitte kunagi veel nii õnnelik joostes olnud, nii suurt vabadust ja inimtühjust polnud ma ammu näinud. Lihtsalt kujutage ette pilti, kus 30-40 minuti jooksul kohtute 24 miljoni elanikuga linnas vaid maksimaalselt 50.
Ühel päeval anti meile iseseisev ülesanne kunstimuuseume väisata terve päeva jooksul. Selge plaaniga asusin teele, kuid pidin nentima fakti, et kaart ja päriselu ei ole ikka üks ja sama asi. Oma otsingute käigus oleksin peaaegu Kongressis lõpetanud, sest ajasin Kongressi maja muuseumiga sassi, olukorra tegi muidugi keerulisemaks inglise keele rääkijate puudus. Samuti on Shanghail vimkasi võtta kulbiga, sest vahetevahel jõuad sihtkohta ning siis tehakse käte ja jalgade abiga selgeks, et see muuseum likvideeriti ja nüüd asub hoopis teises linna otsas. See on võimalik ainult meeltmuutva linnavalitsuse tõttu, kahjuks teeb see turisti elu aga mitu-mitu korda raskemaks. Taaskord suurepärane näide on võtta laupäevast, mil otsustasin kaht muuseumit külastada. Kuue tunniga jõudsin ainult kahte muuseumisse, sest teise muuseumisse jõudmiseks läks kaks tundi aega. 20 minutit saan metroo alla liigitada, kuid 1h ja 40 minutit veeta asukoha leidmiseks on natuke palju. Tuli välja, et muuseum oli väravatega piiratud kortermajade alal. Kuid see pole veel kõik! Ta oli pilvelõhkuja( sellisest kohast ma päris propaganda postrite muuseumit ei oskaks otsida)... keldrikorrusel. Õnneks ma lõpuks sinna tee leidsin, aga ma ütlen ausalt, nii palju ma enam seigelda ei viitsi, sest see võtab nii palju mõttetut energiat ja tuju. Samas, tänu minu ekslemisele leidsin lähedalt salapärase võlvi ning kui sealt alt läbi minna, siis avastasin hiiglamasuure juurvilja-liha-puuvilja turu. Niivõrd lahe leid ja sellepeale ostsin kahe koti jagu endalegi toidupoolist kaasa! Siit tulebki tõenäoliselt mõte, et Shanghai on vahva siis, kui kiirustama (ja meeleheitlikult sihtkohta) otsima ei pea ja saad rahulikult Prantsuse linnaosas jalutada ja Euroopa stiilis, öko- ja hipsterkohvikutes vegeteerida. Väljaskäimiseks on Shanghai tõesti üks parimaid linnu, kus mina vähemalt siiamaani käinud olen. Väga palju põnevaid ja erineva stiiliga kohti. Isiklikuks lemmikuks sai katuseterrass The Bundil, kust avanes imeline vaade kogu äripiirkonnale (Pudong).
Olen ka Skypenud nii koduste kui ka sõpradega NYUst, kes veedavad oma jaanuarikuud üle kogu maailma ( minu parimad sõbrad siis New Yorgis ja Londonis). Natuke on isegi naljakas Skypeda, sest arvestada tuleb näiteks 13h ajavahet New Yorgiga, niiet kui minul oli kell 11 hommikul, oli mu sõbrannal alles eelmise päeva kell 10 õhtul. See paneb alles aru saama, kui kaugel me kõik üksteisest oleme, samas pole ka hullu, sest juba jaanuari lõpust alustame kõik jälle koos kooliteed Abu Dhabis. Sellepärast meeldib mulle ka klassi- ja koolikaaslaste Facebooki ja Instagrammi kontode jälgimine, sest ma ei pea erinevaid reisiblogisid lugema vaid lihtsalt sõprade tegemistel silma peal hoidma ja kuulama, mida põnevat on nad teinud ja kus käinud.
Jäänud on vähem kui nädal siin inimdžunglis ellujäämiseks, ärakadumiseks, kehakeeles rääkimiseks, saastatud õhu hingamiseks ning suurlinnamelu nautimiseks. Piltidega uputan üle järgmine kord :)

Sunday, 10 January 2016

The Great Firewall

Hiina on täiesti omaette riik, kui võrrelda kogu ülejaanud maailmaga. Siin on niivõrd palju positiivset, aga samas on siin niivõrd palju asju, mis ajavad kõik vähegi heledad juuksekarvad muretsemisest halliks. Eelmisest postitusest võis küll pigem negatiivne mulje jääda, kuid see pole päirs õige lähenemine, sest on ka palju vahvat juhtunud.
Pärast kooli käin kas oma toakaaslasega, kelleks on Alice Taiwanist ja seega aitab mind hiina keelega välja, või oma kursusekaaslastega kohalikke turismimagneteid vaatamas ja klassiga vana Shanghaid avastamas. Yuyuani aiad on tõeliselt mõnusad peidupaigad hullumeelse linna eest, mis kõige üllatavam, need aiad asuvad südalinnas. Vaatamisväärseid kohti on palju näiteks The Bund, East Nanjing Road, Pudong, loetelu võiks jätkata... Teatud kohtades tahan ma käia nüüd, kolme nädala jooksul, mil mul tunnid veel kestavad, samas tahan jätta ka avastamisruumi nendeks kolmeks viimaseks päevaks Shanghais.
Uskumatu on see kui palju on asju, mida linnas vaadata. Liiklus on omaette vaatemäng, mida võiks jälgida pikalt, sest nii sassis liiklussüsteemi olen seni kohanud vaid Mehhikos. Samuti inimeste liikumine ja mootorratturite ellujäämine kõige selle keskel. Toidukultuur on jällegi omaette nähtus, sest arvasin, et tean ju Hiina köögist kõike, sest peale riisi ja nuudlite nad ju midagi ei söö. Aga võta näpust! Selliseid asju nagu kana magushapus kastmes või riis köögiviljadega, pole inimesed kuulnudki. Äkki siis pole ikkagi see Hiina köök see, mis ma arvasin? Jah, saime üpris varakult teada, et kõik see, mida Eestis pakutakse Hiina, ja laialdasemalt Aasia toidu all, pole tegelikult kohalikule köögile sarnanegi. Neid toite pakutakse tegelike Aasia toitude asemel, sest Eesti inimesed ei suudaks õiget Hiina toitu süüagi. Asi ei ole teravuses ega teises lihas, vaid selles, et eestlasele ei mahuks pähe tõsiasi, et vett, millega nuudleid keedad, jood ära (serveerid nuudleid koos veega nagu suppi) ning enamik toidud oleks liiga imelike maitsetega. See ei ole mitte ainult Eesti vaid kogu Euroopa ja laialdasemalt läänemaailma mure, sest eurooplased olid rahvussöögiõhtul üpris tühjade kõhtudega. Olen siiani otsinud Euroopa kööki, kuid tulutult. Kui siis ainult the Bundil ning hinnad olid kõrgemad, kui Tartu parimates restoranideski. Nüüdsest hakkan siis Hiina köögiga eksperimenteerima ja lootma hea kohanemisvõime peale. Hiinas on huvitav jälgida uue linna väärtustamist ning vanade linnaosade lammutamist. Vanas linnaosas, mis on säilinud looduslikult, mitte turistide jaoks sobivalt üles ehitatud, on põnev koht, kus ennast igas mõttes proovile panna ja vana Shanghaiga tutvuda. Samas muutuvad asjad aga enneolematu kiirusega ning kaks aastat tagasi kohas, kus laiusid suured majad peenikeste teedega, on nüüdseks alles jäänud tühi plats ning uued pilvelõhkujad on peagi kerkimas. Linnal on vaja kohta, kuhu majutada kõik need kümned tuhanded, sajad tuhanded, miljonid ja kümned miljonid inimesed.
Shanghai on võrreldes Abu Dhabiga kindlasti palju palju vabam ning avastamist on rohkem. Siin on alati kuhugi, kuhu minna ja mida teha. Linn pakub nii palju avastamisrõõmu, et ei möödu päevagi mil samme südalinna või läänekallastele ei võtaks. Naljakas on isegi kohati mõelda, kui vähe tegelikult ma Hiinas olen. Esimene nädal möödus kiiremini kui lennates ning täpselt kaks nädalat on jäänud hetkeni, mil tirin kaht kohvrit lennujaama poole, kus ootab lennuk, mis viib mind edasi juba Abu Dhabisse.
Nagu ikka juhtub minuga liiga palju sekeldusi ning Hiina suutis selles valdkonnas murda minu riikide edetabelis lausa esikohale! Nimelt pidin siiajõudes praktiliselt kohe uut telefoni ostma minema, konks on aga selles, et Hiinas on internetil teatud piirid ees, Googlet siin riigis kasutada ei saa (ning kõiki appe, mis Googlega seotud on). Meie koolil on aga taoline VPN, mis on ühendatd Hong Kongiga, mistõttu saame nautida igapäevaseid internetiskäimise rõõme. Telefoniga alguses nii lihtne polnud, sest kõikidel telefonidel, v.a. Apple tootetel, oli läänemaailma appid keelatud. Alguses ei saanudki aru kui tõsine asi on, kuid see tähendas, et kasutada poleks saanud ei Facebooki, erinevaid uudistekanaleid, Instagrammi, Google Mapsi jms bloggeri keskkonnast rääkimata. Tänu tublidele kooli IT meestele lahenes probleem kahe tunniga. Peavalu taolise asja pärast oli aga rohkem kui tavaliselt.
Nüüd lõpuks saan postitada ka mõningaid pilte Shanghaist!


Vaade kooli raamatukogu aknast

Tee, mis poolitab tõelise Shanghai vana linna




Vana linna igapäevane elu

Linna templis. Altar

The Bundi panoraam


Väravad vanasse linna


Peace Hotel


Järjekordne tempel



Minu ümbruskonna Shanghai poodides on kaks osakonda: tava- ja importkaupade oma. Importkaupade ( sinna alla kuuluvad ka piimatooted ja hommikuhelbed) hinnad on aga kodustest Euroopa hindadest 2-3 korda kõrgemad. 


Vaade ühikatoa aknast. Ärge laske ennast eksitada, ilm pole pilvine vaid see on hoopis sudu.



East Nanjing Road