Tuesday, 5 January 2016

Tere, Eesti! Ni Hao, Hiina!

Pole juba ammu nii palju siirast õnne näinud, kui viimasel Abu Dhabis veedetud nädalal, sest rõõm, mis valdas inimesi pärast eksameid, oli kirjeldamatu. Ei suutnud ka mina varjata seda rõõmu, mis kulmineerus peamiselt statistika eksamiga (tegelikult oli 20. detsembriks vaja lõpetada koloniaalajastu essee, aga pühademeeleolus on seda tunduvalt vahvam teha, kui juukseid halliks muretsedes eksami pärast). Seega jäi mul viimase eksami ja kojutuleku vahele paar vaba päeva (17. oli eksam ja 21 esimestel hommikutundidel kojutulek). Võtsin ennast kokku ja vedasin ennast linna avastama, täiesti suvaliselt, täiesti sihitult, lihtsalt kulgesin. Parim kogemus üldse! Avastasin väikseid söögikohti ja nurgapoode ning katsusin lihtsalt oma orienteerumistaju parandada. Viimane paranes tõesti päris palju, vaikselt katsun isegi hoonete nimesid meelde jätta. Käisin ka kohalikel turgudel, kus müüdi abayasid, vaipu, kašmiirsalle, kasitöökeraamikat, kohalikke suveniire, vesipiipe ja kõike, mis vähegi idamaine tundub. Loomulikult tähistasime Renega ka semestri lõppu ( Tarmo oli selleks ajaks juba Eestisse jõudnud!), sest lõpuks sai (minul esimesed) neli kuud õppimist läbi ning ees oli ootamas rahulik puhkus kodumaal.
Tagasi vaadates korra oma esimesele semestrile siin, olen päris õnnelik, sest suutsin üpris hästi sisse elada, ära harjuda kooliga ning piisavalt kinni haarata võimalustest midagi vahvat teha :).
Jõulutunne on lõpuks ka minuni jõudnud ning seda tänu Eestile, sest Araabias just jõuludele erilist rõhku ei pöörata. Kaks päeva enne Eestisse tulekut käisin lühikese kleidiga ringi, sõin  jäätist ning ostsin jäävett ehk kuidas siinne talv on täpselt sama soe kui parimad Eesti suvepäevad. Tõenäoliselt olin veel Araabia kõrbekuumuse lummuses, sest Eestisse naastes olin mantli ja salli sootuks oma korterisse unustanud ehk Tallinnas sai oldud õhukese kampsuniga, kui ülejäänud eestlased vajusid jopekuhjade alla ( ja õues oli kõigest 8 soojakraadi!). Minu suurima jõulusoovi (näha külmakraade ja/või lund) täitis see aasta hoopiski ilmataat, kes otsustas uue aasta lähenedes ka külmakraadidega Eesti rahvast üllatada. See oli vahva üllatus, sest see tähendas, et ma saan vähemalt korra enne kodust lahkumist suusad alla panna. Kodus läks puhkus ruttu, sest spa, ('sõude')trennid, sugulased ja sõbrad võtsid oma aja ning nii need 10 päeva lendasidki.
Taaskord tuli võtta siht lennujaama poole, kuid mitte Abu Dhabi. Isegi mitte Dubai. Hoopis Shanghai, mis võõrustab mind järgnevad kolm nädalat. Hiina on Aasiast mind alati enim võlunud, kahju, et praegune reis jääb väga piirkonnakeskseks, sest ilmselgelt ei kajasta Shanghai kogu seda rikkust, mida Hiina endas peidab. Kuna Hiina on ka olnud osa minu TO-DO-LIST'st, siis võin öelda, et see on vist minu elu oodatuim reis siiani. Kommunistlik riik, mis peidab endas ka liberaalse ühiskonna tükikesi (mitme kandidaadiga valimised, tunnistamine, et riigil on probleeme ning ajakirjanikud võivad neid kajastada kuid ka majanduse liberaliseerimine) ningasukohaks Shanghaile, ms on suurim Hiina linn (üle 24 miljoni inimese).
Hiina on senimani olnud üks paras segasummasuvila, mis on tõmmanud mind koheselt erinevatesse juhtumitesse. Alustades sellega, kuidas ma sõnastiku abil proovisin taksojuhile purssida hiina keeles kooli asukohta, millest ta muidugi aru ei saanud või kuidas eestlaste Hiina köök on 180 kraadi õigest Hiina köögist või kuidas sudu on niivõrd kõrgel tasemel, et tuleb kanda näomaski ( hiljem võivad esineda peavalud). Tegelikult on Hiina üks paras koht seiklusjanulisele matkasellile, sest ma olen veendunud, et ma kas kolme nädala lõpuks oskan piisavalt palju hiina keelt, et endaga hakkama saada või lõpetan aina suuremates ja peadpööritavamates seiklustes kui kunagi varem.
Olen jõudnud avastada praeguse seisuga seda õiget vanalinna, kuhu turistid väga ei satu. Imekitsad tänavad, mis on kitsukesi kortereid täistopitud ning kust kindlasti ei puudu viimase klassi Mercedesed. Uksed on enamikel juhtudel lausa nii valla, et võid silmata ka tänavalt vannituba  ja pesuruumi. Selle hulluse keskel sõidavad iga paari sekundi tagant veel mööda mootorratturid ning vanadel nõukaajast pärit jalgratastel vanahärrad. Tänavanimesi esineb harva, kuid kohalikel on linnaosa plaan rohkem kui pähe kulunud. Niisiis pole ka ime, et nägin pealt, kuidas kolm vanameest vinnasid kahe köie abil kolmandale korrusele iidset klaverit, tutvusime ka kohaliku tänavasöögiga ja külastasime konfuutsiuse õpetuste templit.
Õnneks olen ma aru saanud, kui väga mul vedas, et otsustasin valida Abu Dhabi ikkagi esimeseks valikuks, sest Shanghais on sudu ikkagi päris suur probleem. Suure hurraaga olin tulnud Hiinasse, et saan kuu aega põnevatel tänavatel hommikujookse teha, aga võta sa näpust, need, kes julgesid taolise ettevõtmise läbi teha nentisid, et mul oleks targem mitte, kui ei soovi kaks päeva hiljem ikka veel köhida. Samuti on elukoht üsnagi kaugel õppehoonetest, mistõttu saan ma alles nüüd aru, kui hea ja mugav elu tegelikult Abu Dhabis on. Aga ega enne ei saagi aru, kui hästi asjad on, kui ei ole teisi paiku külastanud.
Pilte veel ei saa, loodetavasti järgmine kord, inshallah!

No comments:

Post a Comment