Saturday, 27 February 2016

Vastlakuu

Nädalavahetused on kõige mõnusamad olnud ja head vaheldused töistele tööpäevadele. Ühel nädalavahetusel sai käidud Abu Dhabis kaatriga mere peal puhkamas, kuid nüüd viimati käisin hoopis kõrvalsaarel eestlastega kohtumas ja Eesti Vabariigi 98. aastapäeva tähistamas. Mis muu ikka parem olla saab? Tegelikult ongi minu jaoks esimene aasta tähistada Eesti pühi välismaal. Vabariigi aastapäeval oli kohustuslik presidendi kätlemise vaatamine, samuti jäädvustasime Tarmoga antud hetke ka pilti. EV 98. aastapäeva pidustused oli väga lahe üritus, kuhu ma läksin Aire (Eesti teadur NYU Abu Dhabis) ja tema kaaslasega. Üritusel saime tutvuda veel seni võõrate eestlastega ja süüa kauaigatsetud Eesti toitu. Kokku tuli umbes 20-25 inimest, peamiselt olid Abu Dhabi asukad, kuid ka Al Ain ja Dubai olid esindatud.
Olin just saanud üle oma esimesest elu kriisist, eriala valimisest, kui kool suvatses ette visata uue teema, mille üle hakata pead valutama. Pead valutama just selles mõttes, et raske on, kui kool nii palju valikuid õpilastele annab, et ei oska kohe seda üht ja ainust valikut teha. Nimelt suunab kool meid ka vaikselt mõtte peale, et otsustada oma esimese välissemsetri sihtkoha üle. Päris pikalt oli plaan Londonisse kandideerida, kuid nii kurb kui see ka pole, pole mul mittemingisugust huvi ega tahtmist Londonisse minna ja ajapikku see tunne aina tugevneb (pole oma elu jooksul kordagi isegi saareriigi pinnal käinud). Tundub, et Londoni kriipsutan oma listist maha. Maha sain veel kriipsutada Tel Avivi, Accra, Shanghai (selles hullumajas ma juba kolm nädalat veetsin), Sydney, Firenze, Praha, Madridi kui ka Washingtoni. Nüüd on järele jäänud vaid Buenos Aires, Pariis, Berliin ja New York. Viimase puhul loodan, et mul õnnestub oma teine välissemester seal veeta, mistõttu tuleb loota, et toetus koolile ei väheneks, mis tähendab, et nafta hinnad peaksid tõusma. Buenos Aires oleks lihtsalt huvitav ja lähim sihtkoht Buenos Airesele, kus käinud olen, on Mehhiko, mis pole teab mis lähedal. Seega saaks külastada Lõuna-Ameerikat. Samas tundub Berliin ahvatlev oma saksa keelega, mida saaksin seal 4 kuud praktiseerida. Teisalt tõmbab Pariis mind kursuste ja (kunsti)kultuuriga. Niisiis pean hakkama tegema valikuid, kuhu ja mida edasi. Ausaltöeldes, siinkohal ei aita muu, kui iseenda kaine mõistus (ja mitte teiste inimeste veenmine ühe või teise koha kasuks), millega tuli kohe üks Tammsaare tsitaat meelde: "Üldse on siinilmas nõnda, et inimest ei aita ei relatiivsus, jumal ega rotid, vaid ainult ta ise."
Vahepeal on toimunud ka mitmeid Candidate Weekende, mille alusel võetakse õpilasi siia ülikooli vastu. Rõõm oli kuulda, et ühele neist osutus valituks ka härmakas, kellega sai niisama juttu puhuda ja hoida pöidlad pihus, et sügisel saaks koos juba kooliteed alustada.
Eelmise postitusega seoses avastasin huvitava artikli Saudi Araabia naiste kohta, kellel siiani ei lubata autoga sõita (ja seetõttu on pälvinud hiiglasliku tähelepanu lääne meedialt). Pikemas perspektiivis ei ole kindlasti plaan muuta blogi informatsiooni jagamise kohaks, kuid nüüd postitan lihtsalt artikli, mis nii mõnelegi põnev lugeda võib olla. Lihtsalt jagan sellepärast, et pole just palju taolisi huvitavaid artikleid ning teisalt sellepärast, et illustratsioonideks on Saudi naised, keda üldjuhul pildistada ei tohi, seega saab harukordse pilguheidu nende igapäeva ellu. Kahjuks on artikkel inglise keeles, kuid võib- olla on see artikkel ka eestikeelses National Geographicus ilmunud, kui otsida, siis võib-olla leiab. National Geographic artikkel http://ngm.nationalgeographic.com/2016/02/saudi-arabia-women-text
Hiljuti lugesin ka uudist, kuidas 2020 Expo näitus Dubai ja Abu Dhabi vahelisele lõigule tehakse ning selle puhul ehitatakse samaks aastaks Dubaisse vihmamets. Minu jaoks on jätuvalt sürr, mis mõtetele siinsed juhid, ärimehed ja aktivistid tulevad.
Eestlased Araabia Ühendemiraatides

Meie retk Vene restorani (, mis pigem välimuse poolest oleks söökla moodi). Hea oli süüa slaavi toite ning tuletada meelde keelt, purssides oma tellimused vene keeles.



Tagapool paistev valge paleekompleks oma presidendi oma. Juurdeehitustel lõppu ei paista olevat ning mere pealt on hingematvalt kaunis vaade hoonetele. Minu küsimuse peale, miks nii suur, üeldi mulle tavaline vastus, et "raha meie riigil on ju!"


Tegime Tarmoga EV 98. aastapäeva puhul ka temaatilise pildi. Õhtu kulmineerus presidendi kätlemise vaatamisega, üllataval kombel oli vahva näha kaht härma õpetajat ja ka teisi tuttavaid nägusid 1000 külalise hulgas!

Saturday, 13 February 2016

Naiste roll Araabias ning esimene supp!

Suures plaanis midagi põnevat üldjuhul ei olegi, kuid viimased nädalad on kooli jaoks päris head olnud. Nimelt said mu koolikaaslased miljonidirhamilise peavõidu valitsuse poolt korraldatud võistlusel ning teise võidu veealuse drooni ehitamisel korallide uurimiseks. See ei olnud kõik, valitsusse valiti noorim minister ning selleks neiuks oli meie kooli vilistlane, kes Rhodesi stipendiumiga Oxfordis magistris õppis.
Minu esimesed söögitegmised on olnud natuke imelikud. Pean kohe ära mainima, et hoolimata maitsest (, mis alati pole olnud just kõige parem), olen siiski enda üle uhke, et olen paari supiga hakkama saanud. Tõsi, kui kodus ema selliseid suppe teeks, küsiks ma julgelt altkulmu, et kus kõik seljankad, kapsa- ja hernesupid on, kuid siin käib suurepäraselt ka veidrad köögiviljasupid. Selle mõttega edasi liikudes pean ütlema, et varsti on mul suur tahtmine minna vene restorani ja mekkida veidi kodusemaid maitseid.
Eelmises postituses mainitud õppetuhin pole ka veel jõudnud kaduda ehk siis õppetööd on palju, aga see-eest pole kunagi veel põnevad teemad ja raamatud olnud. Kuigi eelmises postituses oli mul pilt on esmaspäevasest päevast, pean ma ütlema, et koolipäev pikenes just 2 tunni võrra ja seda väga lihtsalt põhjusel. Mu ujumistreener soovitas mul väikse rühmaga hakata ja esmaspäeva ja kolmapäeva hommikuti kell 7 ujumas käima. See on iseenesest hea, sest kuna rühm on väike, saab ta palju rohkem kaasa aidata tehnika parandamisele, kui ujumistunnis. Teine boonus, mis minu jaoks oluline on, on et vähemalt praegusel ajal kujuneb välja enam-vähem stabiilne treener, kelle käest ka üleüldiselt nõu küsida, sest kuigi trenni teen ma endiselt, siis treener, kellel oleks laias pildis ülevaade, mida ma teen, oleks päris hea ja julgustav tunne. (Siinkohal tervitus oma Eestis olevale treenerile! Suvel tulen ikka paar korda Emajõkke paati ja aere pesema ;) !) Niisiis alustan ma koolipäeva kell 7 hommikul trenniga ja lõpetan 9 paiku õhtul väitlusega. Ja siis õppima. Minu praktika toimub kahel vabal päeval nädalas, teisipäeval ja neljapäeval, päevil, mil koolitunde ei ole. Mis omakorda tähendab, et enamiku asju pean ma nädalavahetusiti ette õppima, mis tähendab, et nädalavahetuseti jääb vähem aega niisama mitte-millegi-tegemisele. Ausaltöeldes pole mul väga kahju ka, sest mulle on alati meeldinud viimseni täistopitud graafikud, kus logelemiseks aega ei jää.
Olen tihti mõelnud kui vedanud ma siin olen, nimelt olen hakanud rohkem läbi käima ka oma kohaliku sõbrannaga, kellega ma kahjuks küll pilti üles panna ei saa. Minu üpriski naljakatele küsimustele on ta alati suutnud vastused leida ning nüüd on ta südameasjaks võtnud mulle oma kultuuri näitamise ja selgeks tegemise. Samm sammult avastan seda üpriski teistsugust paika enda jaoks.
Kool on panustanud ka hulganisti oma resursse ja jõudu tagamaks rohkem üritusi esmakursuslastele. Otsustasin koos Giulia ja Veronikaga kaasa minna ideega külastada Dubaid, kuid veidi teist moodi. Kooli korraldas minelt Dubai avastamise tuuri, kuid läbi kunsti ehk siis terve päev sisustatud kunstimuuseumite ja -kogudega. Üritusi, mida kool korraldab on tegelikult palju, soovi korral viiakse erinevate köökide restoranidesse tutvumaks erinevate toitudega, minnakse kanuutama vms. Minu puhul on probleem selles, et kuna nädalaplaan on üpris tihe on sinna raske midagi sobitada ja vähesed vabad augud täituvad kiiresti.
Kunstimuuseumitega seoses õppisime tundma ka kohalike naiste ajalugu ning millisel positsioonil peres ja avalikkuses nad läbi aegade olnud on. Mind hämmastas aga see, milline kuvand Eestis luuakse. Tõsi, siinkohal võivad paljude ajurakukestest läbi käia mõtted, et Araabia riigid on erinevad ning, jah, ongi (seda rõhutan ma veelkord hiljemgi), kuid see kehtib ka sama Euroopa kohta. Jah, UAE võib olla väga palju liberaalsem, kui ülejäänud Araabiamaad, kuid on ka Euroopas ju riikide arenguetapid erineva kiirusega läbitud, ei saanud ka ju kõikide Euroopa riikide naised ühel ajal rohkem õigusi nautima hakata, nii ka siin. Kuigi ülikoolid pole tõesti nii vanad kui Eestis, rääkimata Euroopast, ei ole naiste harimine siin sugugi viimase kümnendi teema. Naiste hariduskäiku ja haritust on kultuuris kõrgelt hinnatud. Enamik sheike ei ole enne oma otsuseid tegudeks teinud, kui polnud oma kaasaga arutanud ja heakskiidu saanud, samuti oli naistel õigus sheigi ülesanded ja riigi juhtimine üle võtta valitseja haiguse korral. Huvitav on ka see, et siis, kui Dubai ei olnud maailma tuntud kui kõige-kõigemate linn ehk siis 60-70datel, oli naiste riietus hoopiski vabam ning sugugi mitte nii 'konservatiivne' kui praegu arvatakse. Lääne jõuline sisenemine ja poliitika sundisid aga naised pigem tubasdesse ja nii on laiemas plaanis see ka osades piirkondades tänapäeval. Niiviisi on lihtsalt püütud lääne kultuuril mitte nii võimsalt sisse tungida. Näiteks pole burka kandmine kunagi olnud emiratide kultuuri osa, nende kultuuris on nägu olnud alati nähtav. Burkat kandsid selle piirkonna naised, kes pidid rohkem põllutöid tegema ning eesriie aitas neil päikesepõletust vältida.
Mina näiteks sellistest asjadest varem ei teadnud ja ma arvan, et paljud ei tea, kes ei ole viitsinud araabia naiste ajaloos ringi sobrada. Niisiis ka midagi kasulikku siit blogist. Pilte tuleb nüüd kuhjaga.


Pildid 70+80datest



Mustad näokatted polnud kultuuri osa, vaid tolle hetke Iraani mõjutused (trend). Nagu riietusest näha, siis tunduvalt vabam ja mitte-nii-konservatiivne.

Ajaloolised ehted

Kulla- ja ehteturg


Paadisõit 25 eurosendi eest! Üks lahedamaid paadisõidu kogemusi. Olen võtnud sihiks igas uues linnas paadisõidu tegemise. 

Turul sain müüjate poolt nime Shakira, niiet reisi lõpuni jäin ma laulja nimega.

Jälle kolmekesi!

'Vana' Dubai



Meie imeline lõunasöögi koht



Lisaks paadisõidule täiendasin ma enda teist lemmikut kogu, postkaardikogu :)!



Kaks viimast pilti on kunsigaleriidest, kus käisime ja need olid siiani minu lemmiktööd.

Järgmise korrani!

Thursday, 4 February 2016

Kuidas ma jälle iga päev päikest (ja sinist taevast) näen

Pärast Shanghaid olen ausaltöeldes niivõrd palju rohkem nii Abu Dhabit kui ka meie ülikooli väärtustama hakanud, et nii mina kui ka mu lennukaaslased ei suutnud lennujaamas ära oodata, mil ülikoolilinnakusse tagasi jõuaksime.
See semester tuleb õppeainete poole pealt lausa uskumatult hea, kõik ained tunduvad huvitavad ja eelmise semstriga võrredes sain ma alles nüüd aru, kuidas ma eelmine semester olin täeliselt nautinud ainult koloniaalajastu tundi. Nüüd on aga neli ainet, milleks on ebavõrdsus (Inequality), riikide kujunemine (State Formation), poliitika teooria (Introduction to Political Thinking) ning urbaniseerumise tund (Urbanism and Modernity: Paris, Istanbul and Berlin), esimesed kaks kusjuures on sama professori poolt, kes on külalisõppejõuna kohal New Yorgist. Lisaks otsustasin huvitava pöörde teha oma elus ning teha ujumist on kehalise kasvatuse asemel. Kuigi kehalise kasvatuse kriteeriumid on mul juba täis (!), siis mõtlesin, et võtan taaskord ujumise ette (kuigi kaks korda nädalas ainult instruktoriga). Siiani olen oma valikuga rohkem kui rahul! Samas on ujulas käimine alati natuke naljakas, sest vähemalt mina olen sattunud sinna ainult siis kui on maksimaaltselt üks inimene peale minu ja sedagi harva. Niisiis ujun olümpiamõõtmetes basseinis enamjaolt üksi, kuid pealtvaatajaid (loe: vetelpäästjaid) on see-eest lausa kolm korda rohkem. Samuti jätkan oma jooksuklubis käimist, lootes, et meie neljane grupp on alles ja et keegi pole vahetussemestrile läinud. PS! Uskumatult hea tunne on pärast trenni sügavalt hingata ilma, et kopsud valutama hakkaksid. Niisiis võib täitsa kokkuvõtvalt öelda, et olen päris-päris rahul oma ainetega ning vaikselt hakkab ka mu eriala vist paika loksuma, on ka aeg!
Meeldiv üllatus oli tagasitulles ennast leida Eesti keskmisest suvest, kus õhutemperatuurid on 18-20 kraadi piiril, tugeva tuule ja vahelduva pilvisusega (kõlab täpselt nagu iga teine Eesti ilmaennustus). Õnneks on eelnevate aastate kevad-suvi-sügisesed jõepealsed trennid hästi karastanud ning külmatunnet veel ei ole, kuid moepärast saab ikkagi nahkjaki peale tõmmata.
See semester otsustasin ka ennast proovile panna ajaplaneerimises ja uute oskuste omandamises ehk lühidalt võtsin eesmärgi praktikakohta saada. NYUADs pole mitte kunagi liiga vara praktikakohtadega alustada, pigem peab lootma, et pole otsimisega hiljaks jäänud, sest kõva häälega väljaütlemata otsivad kõik klassikaaslased vaikselt kevad-suviseid praktikakohti. Hetkeseisuga on plaan minna American Chamber of Commerce, mis on rahvusvahelise kaubanduse ja finantsiga tegelev mittetulunduslik organisatsioon.
Tänu kohalikule eestlaste grupile olen avastanud palju vahvaid üritusi, millest on plaan endal osa võtta. Aprillis külastab Abu Dhabit Paavo Järvi ning dirigeerib siin ka orkestrit. Pileti soetasin juba praegu ära, et võimalikult tudengisõbraliku hinnaga saada. Samuti on veebruar-märts kuud, mil Abu Dhabi kunstimullis eksponeeritakse Eesti kunsti. Lisaks kahele eelmainitule on ka Balti koore jne siia kanti tulemas. Päris hea võimalus end tagasi kultuurvaldkondadele mõtestada.
Ahjaa, ostsin ka poti endale, mis tähendab seda, et hakkan varsti supikesi vaaritama, sest koolisöökla jätkuvalt ei paku suppe! Ehk see semster saab tõenäoliselt olema aeg, mil minu blogist võib kuulda parimaid lugusid Mari-Ann köögis.
Praeguseks võib öelda, et 10-päevane puhkus kodumaal, kui neid hullumeelselt kiiret 10 päeva üldse puhkuseks nimetada võib, ning kolm nädalat Shanghais on jätnud uskumatult hea tunde sisse. Nii hea oli naasta Abu Dhabisse, uue maailmapildi, totaalselt värkse ja puhanuna ning supermotiveerituna. Nii vähe ongi õnneks vaja ja just nii vähe on vaja, et iga päev oleks ainult positiivsust täis. Väsimusest pole jälgegi ning loodan, et samasuguse suhtumisega suudan ka kevadsemestri lõpetada, see oleks omaette saavutus! Sellele aitavad kaasa kindlasti kaks head sõbrannat, kes annavad palju energiat ja motivatsiooni :)
Kuna mu toakaaslane väga ei viibi meie toas, otsustasin toa tõsta ümber nii, et mul mugavam ja parem oleks (ja väga palju loogilisem).

Minu kaks sõbrannat. Pisikene Ida- ja Kesk-Euroopa grupp. PS! Tagataustal roheline karp on Petro Porošenko šokolaadifirma toodang (superhea!). Nimelt on Ukrainas kord, et kui inimene saab presidendiks, taandatakse ta firmade/organisatsioonide juhtivkohtadelt ja keskendub riigile, kuid Porošenko nii ilmselgelt käitunud ei ole ja rahvas tolereerib seda üha vähem.


Lihtsalt tundus väga huvitav viis kuidas Perwolli müüa. Kohalikku turgu tuleb veenda, et mustad abayad jäävad mustadeks ka pärast kümnendat pesukorda.

Kõige tavalisem nädalavahetuse õppimine, kui peab läbi saama paar raamatut ja hulganisti artikleid

Esmaspäev on selle semestri kõige hullem päev 11h 45 minutit on kooli ja koolivälistetegevustega sisustatud ( vaba aeg kolmanda ja neljanda tunni vahel kulub ka õppimisele).