Saturday, 27 February 2016

Vastlakuu

Nädalavahetused on kõige mõnusamad olnud ja head vaheldused töistele tööpäevadele. Ühel nädalavahetusel sai käidud Abu Dhabis kaatriga mere peal puhkamas, kuid nüüd viimati käisin hoopis kõrvalsaarel eestlastega kohtumas ja Eesti Vabariigi 98. aastapäeva tähistamas. Mis muu ikka parem olla saab? Tegelikult ongi minu jaoks esimene aasta tähistada Eesti pühi välismaal. Vabariigi aastapäeval oli kohustuslik presidendi kätlemise vaatamine, samuti jäädvustasime Tarmoga antud hetke ka pilti. EV 98. aastapäeva pidustused oli väga lahe üritus, kuhu ma läksin Aire (Eesti teadur NYU Abu Dhabis) ja tema kaaslasega. Üritusel saime tutvuda veel seni võõrate eestlastega ja süüa kauaigatsetud Eesti toitu. Kokku tuli umbes 20-25 inimest, peamiselt olid Abu Dhabi asukad, kuid ka Al Ain ja Dubai olid esindatud.
Olin just saanud üle oma esimesest elu kriisist, eriala valimisest, kui kool suvatses ette visata uue teema, mille üle hakata pead valutama. Pead valutama just selles mõttes, et raske on, kui kool nii palju valikuid õpilastele annab, et ei oska kohe seda üht ja ainust valikut teha. Nimelt suunab kool meid ka vaikselt mõtte peale, et otsustada oma esimese välissemsetri sihtkoha üle. Päris pikalt oli plaan Londonisse kandideerida, kuid nii kurb kui see ka pole, pole mul mittemingisugust huvi ega tahtmist Londonisse minna ja ajapikku see tunne aina tugevneb (pole oma elu jooksul kordagi isegi saareriigi pinnal käinud). Tundub, et Londoni kriipsutan oma listist maha. Maha sain veel kriipsutada Tel Avivi, Accra, Shanghai (selles hullumajas ma juba kolm nädalat veetsin), Sydney, Firenze, Praha, Madridi kui ka Washingtoni. Nüüd on järele jäänud vaid Buenos Aires, Pariis, Berliin ja New York. Viimase puhul loodan, et mul õnnestub oma teine välissemester seal veeta, mistõttu tuleb loota, et toetus koolile ei väheneks, mis tähendab, et nafta hinnad peaksid tõusma. Buenos Aires oleks lihtsalt huvitav ja lähim sihtkoht Buenos Airesele, kus käinud olen, on Mehhiko, mis pole teab mis lähedal. Seega saaks külastada Lõuna-Ameerikat. Samas tundub Berliin ahvatlev oma saksa keelega, mida saaksin seal 4 kuud praktiseerida. Teisalt tõmbab Pariis mind kursuste ja (kunsti)kultuuriga. Niisiis pean hakkama tegema valikuid, kuhu ja mida edasi. Ausaltöeldes, siinkohal ei aita muu, kui iseenda kaine mõistus (ja mitte teiste inimeste veenmine ühe või teise koha kasuks), millega tuli kohe üks Tammsaare tsitaat meelde: "Üldse on siinilmas nõnda, et inimest ei aita ei relatiivsus, jumal ega rotid, vaid ainult ta ise."
Vahepeal on toimunud ka mitmeid Candidate Weekende, mille alusel võetakse õpilasi siia ülikooli vastu. Rõõm oli kuulda, et ühele neist osutus valituks ka härmakas, kellega sai niisama juttu puhuda ja hoida pöidlad pihus, et sügisel saaks koos juba kooliteed alustada.
Eelmise postitusega seoses avastasin huvitava artikli Saudi Araabia naiste kohta, kellel siiani ei lubata autoga sõita (ja seetõttu on pälvinud hiiglasliku tähelepanu lääne meedialt). Pikemas perspektiivis ei ole kindlasti plaan muuta blogi informatsiooni jagamise kohaks, kuid nüüd postitan lihtsalt artikli, mis nii mõnelegi põnev lugeda võib olla. Lihtsalt jagan sellepärast, et pole just palju taolisi huvitavaid artikleid ning teisalt sellepärast, et illustratsioonideks on Saudi naised, keda üldjuhul pildistada ei tohi, seega saab harukordse pilguheidu nende igapäeva ellu. Kahjuks on artikkel inglise keeles, kuid võib- olla on see artikkel ka eestikeelses National Geographicus ilmunud, kui otsida, siis võib-olla leiab. National Geographic artikkel http://ngm.nationalgeographic.com/2016/02/saudi-arabia-women-text
Hiljuti lugesin ka uudist, kuidas 2020 Expo näitus Dubai ja Abu Dhabi vahelisele lõigule tehakse ning selle puhul ehitatakse samaks aastaks Dubaisse vihmamets. Minu jaoks on jätuvalt sürr, mis mõtetele siinsed juhid, ärimehed ja aktivistid tulevad.
Eestlased Araabia Ühendemiraatides

Meie retk Vene restorani (, mis pigem välimuse poolest oleks söökla moodi). Hea oli süüa slaavi toite ning tuletada meelde keelt, purssides oma tellimused vene keeles.



Tagapool paistev valge paleekompleks oma presidendi oma. Juurdeehitustel lõppu ei paista olevat ning mere pealt on hingematvalt kaunis vaade hoonetele. Minu küsimuse peale, miks nii suur, üeldi mulle tavaline vastus, et "raha meie riigil on ju!"


Tegime Tarmoga EV 98. aastapäeva puhul ka temaatilise pildi. Õhtu kulmineerus presidendi kätlemise vaatamisega, üllataval kombel oli vahva näha kaht härma õpetajat ja ka teisi tuttavaid nägusid 1000 külalise hulgas!

No comments:

Post a Comment