Saturday, 16 April 2016

RAK - Ras Al Khaimah

Aasta lõpp juba terendab silmapiiril ning see tähendab ainult üht, tuleb veel võimalikult palju igasuguseid ankeete ja pabereid täita, et bürokraatiamasinat töös hoida. Lahti mõtestatuna  tähendab see, et tuleb hakata tegema avaldusi välissemestri veetmiseks, järgmise aasta toa ja toakaaslase valimiseks, uute kursuste valimiseks, praktikakoha toetuse saamiseks jms. Need on vaid vähesed näited ja ma ütlen ausalt, et ainuke, mille jaoks indu on, on välissemestri blankett, ülejäänud ootavad seda viimset tundi, mil saadan pigem juhusliku ankeedi ära.
Nüüd aga natuke ka tõsisematest teemadest. Nimelt oli minu New Yorgi professor piisavalt vastutulelik ja pealehakkaja, et viitsis nii State Formation kui ka Inequality klassidele piirkonna reisi Ras Al Khaimahhi korraldada. Jah, tegelikult ei korraldanud seda tema, kuid see, et me üldse saaksime minna ja et see kuidagi kattuks meie õppeplaanidega, oli küll tema teha. Niisiis korraldas ta meile kahepäevase nädalavahetuse reisi ühte seitmest emiraadist, mis asub Abu Dhabist umbes 3-tunnise bussisõidu kaugusel (Dubaist veel edasi) mere ääres. Koht oli vägagi huvitav, sest linn on kardinaalselt Abu Dhabist ja Dubaist erinev. Nii pealinn kui ka Dubai on ülimalt kasvule orienteeritud, kõige-kõigemad, innovaatilised ja rohkem kuvandile suunatud linnad. Ras Al Khaimah on jällegi vastand oma pisikeste pereäridega, pärastlõunaste karaki-kohvikute vana sadamalinn. Samuti käib elu seal hoopis teises rütmis, palju rahulikumalt. Lisaks vastanudub RAK (ametlik lühend) Abu Dhabile ja Dubaile ka maastiku poolest, sest ühel pool linna on meri ja teisel pool kõrged mäed, kus pered käivad nädalavahetuseti piknikke pidamas. Esimesel päeval külastasime puuvilja- ja datlifarmi, kus kõik on kohalik ja mürgivaba, külakostiks saime suure paki datleid kaasa. Kuna eestlasena on pigem hea ülevaade marjadest lasi omanik mul testida erinevaid marjasorte ning ausaltöeldes päris huvitav oli süüa nn kõrbevaarikaid (nii kutsusid omanik neid). Käisime ka pisikeses mägikindluses ja hiljem autode-bussidega mägedes sõitmas ja imelisi vaateid nautimas. Kurb, et taolisi vaateid tavaliselt UAE turismireklaamides ei näe, mind tõmbaksid need küll rohkem. Õhtu lõpetasime vanade kohalike kohvikus, kus emirati klassiõde tõlkis meile nende lugusid ja rahvajutte, õhtu lõppes Põhja-Emiraatide juhiga vanal turul jalutades. Õhtusöögi otsustasime terve grupiga koos veeta ning meile öeldi, et RAKis on mitu korda odavamad hinnad kui kahes eelmainitud turismi- ja ärimekas. Lauad oli eelroogadest, jookidest ja peapraadidest lookas ning keskelt läbi tuli inimese kohta 15 eurot, mis on siin väga hea hind. Kuna koolipoolne toetus on suur taolisteks reisideks, siis ei tundnud ka professoril kahju olevat seda hea söögi peale kulutada ja nii me 3 tundi Araabia kohalikus kohvikus veetsimegi. Hotelli üle kurta ei saanud, sest nagu tavaks, siis NYU selle pealt kokku ei hoia, seekord saime ööbida 4+* hotellis, millel oli nii merevaade kui ka teisele poole jääv promenaadi vaade. Järgmine hommik pidime alustama mošeega, kuid mingil puhul ei tahtnud koristaja seekord mitte-moslemeid sisse lasta, kuigi meie grupijuht väitis, et ta on siin varemgi turistigruppidega käinud. Ka minu välimus ei olnud eriti usutav, sest Adidase dressid ja kapuutsiga jooksupluus, mis kataks minu juukseid ja käsi, ei ole just kõige tüüpilisem moslemi naise riietus. Niisiis said mošeesse minna vaid kaks õpilast. Edasi nautisime Araabiapärast hommikusööki ning matkasime vanas linnaosas, kus 40 aastat tagasi elu veel käis, kuid nüüdseks täiesti hüljatud on. Koht näeb välja nagu oleks see maatasa pommitatud, kuid kuna ehitusmaterjalid pole eriti vastupidavad, lagunevad hooned eriti kiiresti. See on ka põhjus, miks siin on just uus Brad Pitti sõjafilm filmitud, sest nad ei pidanud isegi sõjasteeni lavastama, vaid said looduslikku ümbrust kasutada. Nüüd püüavad rikkad kohalikud hakata piirkonda taaskord restaureerima, aga isegi nende rahakottidele pidi see kulukas olema. Kuna pikkadest ja kiiresti kuumenevatest päevadest olid nii õpilased kui ka professor üpris väsinud, otsustasime varem tagasi tulla, kuid enne peeti muidugi maha üks õige sümpoosion. Neid kaht päeva aitas läbi viia RAKis viibiv NYU New Yorgi doktorant, kes rääkis meile kohaliku ajaloo kohta, lisaks oli hea uurida tõeliselt oma valdkonna spetsialistilt araablaste elu ja olu kohta.
Nüüd aga tavapärase rutiini juurde tagasi. Vahepeal on jätkunud nobedate näppude voor kursustevalikus, kus lisaks plaanile A ja B oleks soovitav ka rohkem plaane valmis varuda, sest nagu ajalugu on näidanud, alati ei saa neid vajaminevaid klasse. Praegu on tulevik sama kirju kui vikerkaar, sest uute erialade lisandumisega, tekib paratamatule ka rohkem valikuid, mis teeb kogu olukorra veegi raskemaks. Aga tundub, et järgmisest sügisest hakkan vist prantuse keelt õppima. Eks näis, võib-olla muutuvad sügiseks ka need tuuled.
Tahaks tegelt juba koju ära, esimene semester sai 4 kuuga läbi, kuid teine semester kestab 5 kuud (koos Shanghai J-termiga), mistõttu hakkab vaikselt kojutulemise surin. Samas tundub kooli lõpp see aasta ilus tulevat, sest Etihad Towersis tuleb kooliaasta lõpu tähistamine, varsti lõppeb ka praktika ning mai teine pool juba ongi Eestimaa pind juba jalge all.

Meie peaaegu iganädalased kohvikutekülastamised on hea võimalus saarelt põgeneda


Vanaaegne kindlus (siin maal tähendab vanaaegne umbes 20. sajandi keskpaika)

Kindluse ülemiselt korruselt allkorrusele sai vaid tänu taolisele augule ja kahele puupalgile


5 AÜE sheiki

Rõhku tuleks rohkem panna sildile :)

Minu kõige armsamaks kogemuseks jäi farmis loomade söötmine. See oli ka huvitav kogemus, sest oli huvitav kogemus jagada klassikaaslastega oma üpris maakeskset lapsepõlve. Paljude jaoks tundus minu jutustus pigem nagu muinasjuttu (jalgrattaga piima järel käimine, vanaisaga autosõidu õppimine, metsades seiklemine, onnide ehitamine jne...)

Puuvilja- ja marjapõõsad

Imelised vaated! Mina ei saa aru, miks selliseid vaated reisibrožüürides ei näidata...


Kui Abu Dhabis ja Dubais naljalt sellist vaatepilti pole, siis RAKis leiab vaipadega maasistujaid igal nurgal


Kohalike kohvikus, kus menüüs on vaid kohv, karak ja vesi

Vana turg


Karak


40 aastat tagasi elati veel siin

Korallseinad




Sellistest teokarpidest on enamus maju ehitatud RAKi vanas linnas

Renoveerimistööd




No comments:

Post a Comment