Saturday, 2 April 2016

Vaheaeg

Senimaani pole mitte midagi ülearu põnevat toimunud. Seda väga lihtsal põhjusel. Absoluutselt kõik, nii umbes rohkem kui 95% õpilastest, on Abu Dhabist väljaspool kuskil reisimas. Mina otsustasin seekord mitte minna ja panna natuke raha kõrvale, pealegi on minu arust suvel, kui rohkem aega, parem reisida, kuid eks see ole juba igaühe enda maitse küsimus. Giulia läks Sri Lankale ning Veronika Kagu-Hiinasse, kuid minu õnneks oli Veronika klassireis piisavalt lühike ja hästi ajastatud, et enamik koolivaheajast veetis ta minuga Abu Dhabis. Enne vaheaega tuli lõpetada lõpetamata tööd ja esseed ning koolivaheaeg võiski alata! Vaheaeg käis taolises rütmis rand- rattasõit- lugemine- ujumine- teleka vaatamine (ma isegi ei tea kui üle mitme kuu oli mul lõpuks aega korra ERRi vaadata)- linnas ringijalutamine. Kuigi otseselt midagi põnevat ei toimu, on lebotamine vahelduseks ka päris hea, lisaks toimusid tavapäraselt mu praktikapäevad.
Räägin ka oma esimestest rattasõidukogemustest. Laenutasin koolist ratta, et koos Veronikaga minna meie Saadiyati saart uudistama. Esimesed kaks korda piirdusime lähedalasuva golfirajaga, kus pärast kella 5 lubati meil ringi sõita ning gaselle-parte vaadata. Kolmandal korral otsustasime natukene kaugemale minna ja kasutada selleks autosõiduteed. Olen alati arvanud, et Eesti teed on piisavalt ohtlikud, et rattaga sõita ning seega olen kergliklusteedega piirdunud. Siin teeksin sama, kui eksisteeriks kergliiklusteid, aga kuna Saadiyati saar on nii uus, siis selliseid arendusi ei ole veel siia rajatud. Samas on siin ka liikuspiirangud kõrgemad kui Eestis, sest Abu Dhabi linna alasse jäävad kiirteed, kus kohati on lubatud isegi 90-100 km/h kiirus viia. Nüüd tuleb aga suur AGA. Kui Eestis võib eksida 3 km/h kiirusega (või vähemalt oli see eksimise piir väga-väga madal) teedel enne, kui vahele võetakse, siis siin on veelgi leebem. Kui kiiruspiirang on 100 km/h ja sa sõidad 120 kilomeetrise tunnikiirusega, siis veel karistada ei saa. Niisiis, pikk jutt kokkuvõtvalt: Esiteks on siin lubatud palju suuremad kiirused ning ka nende ületamise suhtes ollakse leebemad, seega ei tõmbagi väga ratta selga ja teedele uitama, sest siin tuleb ka arvestada, et tavaliselt läheb ühes suunas minimaalselt 4 rada (siinkohal räägin oma saarest, mitte kesklinnast, kuigi ega seal olukord nii väga palju parem ka pole). Üldjuhul piirudun siiski golfirajaga, sest ainuke, mida seal kartma peab on see, et äkki hüppab kuskilt põõsast gasell välja, mis pole väga võrreldav linnatänavatel 100-120 km/h autode vahel ekseldes.
Vaheaja lõpp kulmineerus vägagi vahvalt lihavõttepühadega, mida siin Araabias küll ametlikult ei tähistata, aga keegi ei keela seda ise tegemast. Seekord kutsuti mind eestlaste brunch'le. Palju eestikeelset juttu, Muhu leiva mekkimist ning tekkiski päris Eesti tunne vahelduseks.
Järgmine nädalavahetus on suhteliselt paljutõotav, sest mu New Yorgi professor otsustas korraldada meile riigisisese klassireisi teistesse emiraatidesse, kus matkame ning käime muuseumites ja mošeedes. Iseenesest tundub põnev.



Kooli raamatukogu ajalehtede ja ajakirjade stendilt avastasin kogumiku, kus on nii mitmeidki Eesti kirjanike ja luuletajate lühiteoseid, kaasaarvatud Jaan Kaplinski.







Ning hiljem avastasin ka eestlaste RUUPi Ecotone'i kaane pealt!




Vene salat. Peaks olema midagi kartulisalati taolist, kuid tegelikkusest on asi sama kaugel kui Päike Maast




Mind jätkuvalt üllatab, kuidas mošeed on pilvelõhkujate vahele ära peidetud


Al Mušrifi park, kuhu võtsime oma õhtusöögid kaasa ja läksime piknikule









No comments:

Post a Comment