Sunday, 22 May 2016

Esimese aasta viimane

Aega võttis, asja sai.
Sel ajal kui Eesti üliõpilased alles alustavad eksamiteks kordamist, pakin mina oma tuba ühte kohvrisse, ühte käsipagasisse, ühte kotti ja kahte kasti. Ausaltöeldes on esimene aasta linnutiivul möödunud, kuid sama pikisilmi ootan ma ka kolme puhkusekuud üpris pilvisel Eestimaal.
Enne aga püüdsin siinmail viimaseid päikesekiiri.
Esimese aasta õpilastele korraldati Abu Dhabi kruiis, kus oli vahva puhata ja niisama nautida ilusat linnasiluetti. Sellele järgnes ka korruste korrapidajate poolt korraldatud suplusreis, mis nii umbes 30 noore jaoks tähendas 2-3 tundi jahiga mere peale sõitmist (kuid mitte ka nüüd nii kaugele rannajoonest), ujumist ja päevitamist.
Lisaks sellele lõbule eelnes ja lõpuks kulmineerus eksami ettevalmistus, kolme essee ja ühe projekti valmimine. Kuigi minu tähtajad juhtusid nii, et oleksin saanud veel Eestist oma viimase essee ära saata, tahtsin, et enne minekut kõik tehtud ja korras oleks. See tähendas seda, et kui 12 tundi enne minu ülikoolilinnakust lahkumist oli mul veel viimane eksam, siis viimased 9 tundi enne minekut kirjutasin veel lõpuesseed. Kuna tekkisid probleemid check-in jms süsteemidega, siis kiirustamise tõttu lõpetasin viimase essee Istanbul-Tallinn lennul ning Tallinna lennujaamas saatsin essee professorile. Siinkohal tahaks tänada Tallinna lennujaama hubasust ning maailma parimat ja kiireimat wifit! Samas enamiku suvest veedan siiski Tallinnas, ka tagasijõudes sai kodus kõigest kaks ja pool päeva veedetud, mille hulka pidi ära mahtuma trennid, kohvitamised, kohvrite lahti- ja kokkupakkimine ning Härmas käimine, kus viimases sai lemmikõpetajatega juttu ajatud!
Enamiku suvest veedan aga Tallinnas tehes praktikat ning see on esimene suurem proovikivi minu senise hariduse kvaliteedi määramiseks. Praegu ma sellest veel ei räägi, kruvin pinget! Samas tundub huvitav just Tallinnas mõnda aega resideeruda, sest siis saab taaskord igapäevaselt sportima kas siis järve peal sõudeliigutusi imiteerides või mere ääres jooksusammu kiiremaks treenides (jah, asi on nii kaugele juba läinud, et mul on jooksu- ja jalgrattarajad välja otsitud, et ei peaks hakkama pead vaevama kuhu ja kuidas minna). Lisaks saab osa võtta paljudest suvistest üritustest ning kätte võtta ilukirjandusklassikud, mida pole gümnaasiumi lõpust kätte jõudnud võtta. Kindlasti saab üks rahulik ja vaimuhariv protsess olema.
Enne kojutulekut juhtus veel paar toredat asja. Nimelt käisime mu kirjutamisõpetajaga lõunasöögil. Ta viis meid indialaste põhilisse söögikohta nägemaks, kuidas elab nii 70% riigi elanikkonnast. Minu enda arvamuse kohaselt on professor tõenäoliselt üks parimaid õpetajaid oma vallas, sest see kui hästi ta oma valdkonda teab ning kui palju ta avalikult meid vastakate arvamustega proovile pani, oli tõesti üks üliäge kogemus! Kindasti ei puudu nii rahvusvahelisest ülikoolist nagu NYU ka Eurovisiooni vaatamine ning oma riikidele kaasaelamine. Niisiis kogunesidki pea kõik Euroopa riigid ja ka huvitunud väliskülalised (, kes oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda neid klišeelikke laule tahtsid) elutuppa oma riikidele kaasa elama. Loomulikult elasin Eestile kaasa!
Koju on üle viie kuu ikka hea tulla. Eemalt on hakanud hoopis teistsuguse vaatepildiga kodumaad nägema. Üks parimaid näiteid on see, et New Yorgi professoriga klassireisil olles hakkas ta huvi tundma, kuidas ta peaks Eestit liigitama. Kas me oleme Põhja-Euroopa, Ida-Euroopa või kuulume me mingi kolmanda kategooria alla. Mainisin küll meie iidset soovi kuuluda küll Põhja-Euroopasse, kuid terminoloogia ja geograafia järgi oleme siiski osa Ida-Euroopast, samuti jääb hetkel veel elatustase põhjanaabrile ja skandinaaviariikidele alla. Järgmisel hommikul teatas, et ta oli nii palju uurinud, et kuidas siis Eestit ikkagi liigitada, sest ei tahtnud Eestit valesse kategooriasse liigitada, et pärast arutelu otsustas ta Balti riikide sildistuse kasuks. Nii paar nädalat hiljem tuli välja, et kogu selle suure sildistamise tuhina tõttu oli ta Eesti kohta nii palju õppinud/lugenud, et sai palju häid näiteid oma tulevaste klassimaterjalide jaoks. Endalegi tuli see positiivse üllatusena!
Ja siit see tulebki, esimese aasta viimane postitus minu koolielust ja seegi juba Eestimaa, õigemini Tallinna, pinnalt.
Adjöö!



Selle meistriteose pakkisin kasti ja jääb ootama sügist, mil saab uues versioonis jälle seina peale tulla!

Kaks kodust päeva Tartus

Ja nüüd juba Tallinn!